Globaliseeruv Eesti küla

GLOBALISEERUV EESTI KÜLA Avaneva maailma arenguvõimalused ja ohud

Kogukonna arendustegevuse käsiraamat (VIIES VIHIK)

Autor: Garri Raagmaa, kaasautor Rivo Noorkõiv MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant 2013

Sisukord 1 2

Sissejuhatus – ja ühtlasi ka kokkuvõte ...................................................................................... 3 Muutused arengukava koostamise põhimõtetes.................................................................... 7 2.1 Kas ja kuidas arvestada küla arengukava koostamisel erinevate inimeste ja institutsioonidega? ................................................................................................................................................ 8 2.2 Arengu kavandamise Euroopa uudiseid ......................................................................................... 9 2.3 Planeerimine visiooni kaudu ............................................................................................................ 10 2.4 Sotsiaalmeedia võimalustest arengu kavandamisel ja kaasamisel ................................... 12 2.5 Arengukava ülesehitus ja vormistamine ...................................................................................... 13 2.6 Arengukava koostamine ja rakendamine, osaliste motiveerimine ................................... 13 2.7 Arengukava ja külavanema roll ....................................................................................................... 14 3 Maapiirkonna definitsioon, külade ja väikelinnade tüpoloogia, eri külatüüpide peamised väljakutsed ............................................................................................................................ 16 3.1 Mis on maapiirkond?............................................................................................................................ 16 3.2 Väikeküla .................................................................................................................................................. 17 3.3 Suurküla .................................................................................................................................................... 18 3.4 Puhkeküla ................................................................................................................................................. 19 3.5 Linnaküla .................................................................................................................................................. 19 4 Muutuv maailm ja Eesti küla ....................................................................................................... 21 4.1 Kliimamuutus .......................................................................................................................................... 22 4.2 Tehnoloogiarevolutsioon: interneti võimalused ja ohud ...................................................... 24 4.3 Üleilmastumine ...................................................................................................................................... 25 4.4 Globaalne ressursinappus ja loodusvarade säästlik kasutamine....................................... 27 4.5 Toidutootmise kasvavad võimalused ühistegevuses .............................................................. 28 4.6 Kütuste ja energia hinna tõus: biokütuste tootmine ja hoonete energiasääst .............. 29 4.7 Inimeste kasvav füüsiline ja virtuaalne liikuvus ....................................................................... 31 4.8 Eeslinnastumise ja linnakülade probleemistik.......................................................................... 32 4.9 Elanikkonna vananemine ja tootmisjärgne ühiskond maal ................................................. 34 5 Eesti küla kümme aastat hiljem. Muutustest Eesti maapiirkondade arengus võrreldes 2003. aastaga, mil külad alustasid oma arengukavade koostamist ................. 36 5.1 Elanike koondumine linnaregioonidesse ja eeldatav hajutumine 20 aasta pärast ..... 37 5.2 Ees-, valg- ja hajalinnastumine ....................................................................................................... 41 5.3 Ettevõtluse ja töökohtade struktuurimuutus............................................................................. 43 5.4 Suurenev liikuvus ja teenuste kaugenemine – vajadus korraldada transporti ............ 47 5.5 Väikeettevõtluse – teenuste ja tootmise – alalhoidmine kohtadel .................................... 49 5.6 Tugevad vabakonnad ja võrgustumine......................................................................................... 50 5.7 Suvikute ja osikute rakendamine kogukonnas teel püsikuks .............................................. 51 5.8 Euroopa Liidu struktuurivahendite raha kasutamine ............................................................ 53 6 Koostöö ja võrgustumine ning kohapõhise arendustegevuse tähtsus ........................ 56 7 Küla arengukava – võimalused mõjutada ametlikke arengudokumente ................... 59 8 Arengu mõjude hindamine ja arengukava täitmise seire ................................................ 64 9 Edulood ja õpetlikud näited kohalikust arengust ............................................................... 67 9.1 Kuidas rääkida oma küla lugu? ........................................................................................................ 67 9.2 Emmaste lugu: kaugeimast Eesti ääremaast meedia lemmikuks ......................................... 68 9.3 Epiloog – mida Emmastest õppida? ................................................................................................. 70 10 Mõisted............................................................................................................................................... 71 11 LISAD ................................................................................................................................................... 72 LISA 1. Arengukava soovituslik ülesehitus .................................................................................................... 72

2

Sissejuhatus ja ühtlasi ka kokkuvõte Käsiraamat „Globaliseeruv Eesti küla“ on Liikumise Kodukant poolt väljaantav juhendmaterjal kogukondade liidritele, et toetada neid külade arengu planeerimisel. See on meie külavanema käsiraamatute sarja viies vihik. Tõuke raamatu koostamiseks andis paljus vajadus vaadata viimaste aastate muutuste järel üle Eesti küla võimalused olla kaardil ja sinna jääda. 2012. aasta seisuga on Eestis 4438 küla. Kodukandi 2012.–2013. aastal korraldatud projekti „Eesti külad 2013“ raames kaardistasime ärganud, ärkavad ja uinuvad külad. „Ärganud“ on 15% küladest ja neid saab edaspidi kasutada hea praktika näidetena või koolituste korraldajatena Garri Raagmaa, Tartu ülikooli nii oma vallas ja maakonnas kui ka Eestis regionaalplaneerimise dotsent tervikuna. 58% küladest on „ärkavad“, st seal on olemas ühise tegutsemise alge. Külal on valitud külavanem, kes pole praegu väga aktiivne, või on loodud külaselts, mis pole veel hoogu saanud, või on vallas loodud külade ühendus ja see küla ei ole veel tegevusega liitunud.

Külaelu edendamisel peame suunama teraviku just nendele küladele, sest siin on potentsiaali. Oluline on, et sellest grupist jõuaks enamik külasid ärksate hulka. 27% küladest on n-ö uinuvad ehk külad, kus praegu Vaata projekti „Eesti külad 2013“ andmebaase ühistegevust pole.

Miks siis ikkagi osal küladel läheb paremini, on jõutud ärganud külade hulka, ja osal mitte nii hästi. Kindlasti algab kõik inimestest ja oskusest näha oma küla ressurssi ja seda küla arenguks rakendada. Kindlasti saame aga öelda, et kõigi edulugude taga peituvad külainimeste ühised unistused ja tahtmine oma tegevust pikemalt ette planeerida.

Kindlasti mängib olulist rolli eestvedajate olemasolu, nende teadmised ja oskused.

Kodukant on külade eestvedajaid toetanud koolituste ja õppematerjalidega.

Esimese külavanema käsiraamatu koostas Mikk Sarv Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumise Kodukant väljaandmisel 2001 – nüüdseks tosin aastat tagasi. See rääkis külavanemast kui inimeste ülendajast ja külaarenduse viiest tugiteemast: (1) kogukonnast, (2) tervisest, (3) keskkonnast, (4) kohalikust toidust ning (5) töökohtadest ja teenustest. Mingil moel on ring täis saanud: ka see uus käsiraamat puudutab kõiki neid valdkondi, sedakorda küll märksa põhjalikumalt.

Teise vihiku „Dialoog“ pani kokku Silva Anspal samal aastal. See õpetas nii sisse- kui ka väljapoole suhtlema. Kolmanda vihiku "Koostöö & tunnustus – kohaliku arengu võti“ koostasid Heiki Vuntus ja Silva Anspal 2002. aastal. Külavanema käsiraamatu neljanda vihiku, mis oli ühtlasi esimene küla arengukava koostamise juhendmaterjal, kirjutasid Kodukandi tellimusel 2003. aastal Ülar Loolaid, Lea Sudakova ja Indrek Kärner.

Käsiraamatust ilmus põllumajandusministeeriumi toel parandatud ja täiendatud trükk Eesti Riikliku Arengukava meetme 3.5 – külade taastamise ja arendamise investeeringutoetuse – abivahendina.

3

Toonase arengukava-käsiraamatu retsensendid Garri Raagmaa ja Rivo Noorkõiv said 2012. aastal Kodukandilt tellimuse koostada järgmine arengu kavandamisele pühendatud käsiraamat, mille eesmärk on ennekõike kasvatada kogukonna arendajate teadmisi avaneva maailma ja muutuva Eesti võimaluste rakendamisel. See ei korda eelmist, vaid keskendub muutustele ja tulevikule.

Nii tasub siia sisse kiigata lisaks külavanematele ja -seltsirahvale ka linna-asumiseltside eestvedajatel, omavalitsuste arendustöötajatel ja poliitikutel, kohaliku arendustööga tegelevatel projektijuhtidel ja ehk ka ettevõtjatel, kes otsivad oma äri edendamiseks uusi ideid. Raamat on kirjutatud rahvapärases stiilis ja peaks olema kergesti loetav.

Küll ei saa selle käsiraamatu kohta enam öelda „käesolev“, sest Sa loed seda ilmselt kas oma arvutist või iPadist. Teisalt ei ole see tekst lõplik, vaid täieneb pidevalt – tänu just Sulle, hea lugeja! Igaüks saab siia lisada näiteid oma külast, naabrite juurest või mujal maailmas kogetust, kirjutada ettepanekuid ja kommentaare, mis siis aeg-ajalt üle toimetatakse ja põhitekstile lisatakse. Saab jätta oma kontaktid ja nii võivad huvilised võtta Sinuga juba vahetult ühendust. Loodetavasti kujuneb siia kohalike arendajate elav, pidevalt täienev foorum.

Hääd lugemist ja teravat sulge!

Kirjuta meile oma lugu!

Millest juttu? Käsiraamatu lühikokkuvõte Pärast Euroopaga liitumist ja Schengeni viisaruumi laienemist avanes meile kogu Euroopa ja suurem osa maailmast. Uusimad sidetehnoloogiad lubavad samaväärselt ühendust pidada naabertoa ja Uus-Meremaaga. On ilmne, et see muudab ka külaelu. Ongi juba muutnud! Rida valdu on kaotanud viimase kahekümne aastaga enam kui kolmandiku oma rahvast. Teisalt on nendesamade valdade väikesed, ka kaugemate kantide külad rahvast juurde saanud. Tallinna lähivaldade elanikkond on aga kasvanud mitu korda. Peamine kasvu põhjus nii ühes kui ka teises on parem elukeskkond. Ja keskkonna kvaliteedis on omakorda kasvava tähtsusega toimiv, üksteisest hooliv kogukond.

Käsiraamatu esimene peatükk analüüsib, mis on arengu kavandamises muutunud. Ülemaailmses infouputuses on üks võtmeteemasid enda kuuldavaks tegemine, aga ka see, kuidas tööga ülekoormatud inimesi kogukonna tegevusse kaasata. Planeerimine visiooni kaudu, sotsiaalmeedia võimaluste kasutamine, arengukava visualiseerimine jt meetodid lubavad paremini saavutada nii üht kui teist. Olulisim on siiski oma inimestega vahetult suhelda, rolle jagada. Kõik me vajame häid naabreid. Ja mis saab veel parem olla, kui naaber küsimata abi pakub. See toimivale kogukonnale iseloomulik küünarnukitunne on just see, mis Eesti arenevaid maakohti nähtavalt edasi viib.

Kõik pole siiski kõikjal võimalik. Teine peatükk kirjeldab külades toimunud muutusi ja esitab Eesti külade morfoloogilis-funktsionaalse tüpoloogia (st kuidas eri tüüpi külad on tekkinud ja mis on nende olulisemad väljakutsed). Senini ametlik nõukogude ajast

pärit jaotus maaks ja linnaks, mille järgi jagatakse valdavalt ka toetusraha, ei vasta enam ammu tegelikkusele. Ka kõige maalisemates maakondades on tavapäraseid maalisi – põllumehe, kaluri, metsamehe – töökohti alla kuuendiku, maa-asulates keskeltläbi vaid 10%. See tähendab, et üheksa inimest kümnest teeb mingit muud tööd. Varasemad valdavad väikekülad on kasvanud linnadeks ja suurküladeks, osast on aga saanud linlaste

4

magalad (linnakülad) ja suvituskohad (puhkekülad). Igal külatüübil on omakorda alltüübid, igaühel oma eripära ja arenguvõimalused. Kui õnnestub määrata oma küla tüüp, siis on järgmistes peatükkides, kus külatüüpidele viidatud, võimalik selle kohta kirjutatu (kas või märksõnaotsingu abil) kiiresti üles leida.

Eespool viidatud inimeste kasvanud füüsiline ja virtuaalne liikuvus on aga vaid ühiskonnas toimunud muutuste üks peegeldusi. Seda põhjustavaid ja neist omakorda tulenevaid tegureid on märksa enam. Käivitunud on rida üleeuroopalisi ja -maailmseid protsesse, mis keskkonda järgmisel paarikümnel aastal üsna jõuliselt muudavad. Nendest olulisematest ülemaailmsetest uutest trendidest ja sellest, mida need erinevatele küladele kaasa toovad, räägibki kolmas peatükk. Ju on üksjagu lohutav teada, et Eestis

praegu nähtav ja palju räägitav maapiirkondade kahanemine ei toimi EuroopasAmeerikas samal moel. Või ka see, et pigem on paarikümne aasta jooksul oodata vananemisest tulenevalt taas maastumisprotsesse. Ka meil. Kontinendi sees ja ülemaailmseltki ei saa senised inimeste liikumissuunad pikemat aega (50 aasta vältel) enam jätkuda, sest kliimamuutus kõrbestab lõunapoolsed alad, muutes samal ajal BaltiPõhjamaade kliima üha paremaks ning siinsed põllud ja metsad viljakamaks.

Maa hind ja nii toidu kui ka energia tootmine kasvab, loob kindlasti ka uusi, ehkki üsna teistsuguseid töökohti, kuid toob ka kasvavat tulu maa omanikele. Info- ja transporditehnoloogiad, mis ongi globaliseerumise peamised võimaldajad, kätkevad endas nii probleeme (nendele, kes autoga ei sõida ja võrgus ei ela) kui ka võimalusi müüa oma toodangut ja teenust. Üheks küsimuseks külaarendajaile on see, kuidas need ülimobiilsed ja ka globaalsed oma külast pärit kodanikud, kes sageli on juba koondunud erinevatesse erialakogukondadesse, oma külla (tagasi) saada ja siinse kogukonna hüvanguks tegutsema panna. Kodu, koduküla ja kodulinn on Eesti inimesele läbi aegade tähtis olnud ja ju on kodukoha arendajail nutikas seda nostalgiat ühiseks hüvanguks veidi ära kasutada.

Areng külas taandub paljuski väga erinevatest inimestest kogukonnale, kas see toimib või mitte. Aga lisaks inimestele moodustavad küla elukeskkonna sealne loodus, hooned ja ettevõtted. Neljas peatükk räägibki, kuidas Eesti eluruum ja meie külad on viimase paarikümne aastaga muutunud ja mis tõenäoliselt edasi juhtub. Rahvastiku vähenemine võimendab mitmeid hõreasustuse probleeme, ennekõike teenuste kättesaadavust.

Linlaste kolimine linna lähedale maale on omakorda kunagised põllud-metsad ja aedlinnad linnaküladeks-eeslinnadeks muutunud, kus teenustest on eriti palju vajaka. Uus tehnoloogia on nihutanud töökohtade koosseisu ja paiknemist – praegune maaelanik ei ole enam põllumees, vaid tööstustööline, ehitaja või teenindustöötaja. Kunagine väga kohalik tööturg on üha enam maakondlik ja osas eluvaldkondades kogunisti üle-eestiline ja -euroopaline. Investeeringud tavapõllumajandusse-metsandusse pigem kaotavad töökohti kui loovad. Seega tuleks nii küla, valla kui ka maakonna tasandil aidata kaasa uute ettevõtete ja tööstus-teenindustöökohtade loomisele ja see peaks kajastuma nii küla, valla, Leaderi kui ka maakondlikes arengukavades.

Liikumine toimus aga ka teises suunas: linlased liiguvad maale parema keskkonna poole: suveelanike – suvikute – ja osaajaelanike – osikute – osakaal kasvab jätkuvalt. Nende panust annaks üksjagu enam ära kasutada. Arengus võtavad kasvavalt sõna ja rolli erinevad (mitteterritoriaalsed) vabakonnad, mille eesmärkide ja tegevuse sidumine külakandi-linnaosa (territoriaalse) arenguga pakub jällegi kohtadele häid arenguvõimalusi.

Kas või näiteks erinevate fondide vahendite „kojutoomisel“. Algamas ongi uus 2014–2020 ELi eelarveperiood, kus Euroopa Komisjon on vägagi rõhutanud koha- ja

5

kogukonnapõhist arengut. Selles protsessis tuleks nüüd ja kohe võimalikult proaktiivselt osaleda, et abimeetmed tuleks sellised nagu vaja ja läheks asja ette.

Viies peatükk avab kohapõhise arengu olulised mõisted nagu sotsiaalkapital, identiteet ja usaldus ning räägib sellest, kuidas neid kasvatada. Aga ka sellest, kuidas

kujundada loovat ja ettevõtlikku miljööd ehk keskkonda ning teha muutusi. Edu võti on avatuse, erinevate kehamite – institutsioonide – arvukuse kasvatamise ja samal ajal ka tugeva territoriaalse ühtehoidmise – identiteedi – nutikas kombineerimises. Omaette kunst on tugevalt institutsionaliseerunud kandis muutusi ellu viia, milles on eriline koht liidritel ja väljastpoolt tulnud, teistsuguse mõtlemisega inimestel.

Kuues osa asetab küla arengukava teiste arengudokumentide raamistikku. Valmimas

on uue 2014–2020 Euroopa programmiperioodi raamistik ja ridamisi dokumente, mis hakkavad meie külade elu mõjutama. See tähendab, et on viimane aeg tõsiselt uuendada ka kohalikke dokumente. Mitte nii, nagu kohati 2004. aastal pärast Euroopaga liitumist juhtus, et küla või ka valla arengukava sai mõnest toetusi jagavast määrusest olulist täiendust, aga sel moel, et kohalike ettepanekute najal need määrused kujundataksegi.

Kohalike arendajate olulisim sisend, millest enamasti sõltub küla taseme projektide kaasrahastamine, tuleks anda kohalike omavalitsuste arengukavadesse. Sügisesed valimised annavad veel ühe hea põhjuse, miks kohaliku arengu üle põhjalikult järele mõelda. Kui saab ikka oma rahvaga läbi arutatud uute mõtetega arengukava kaenlasse võtta, siis on omavalitsuse või ka Leaderi strateegia aruteludel ikka hea kindel tunne küll.

Seitsmes peatükk tegeleb arengu mõjude hindamise ja arengukava seirega. Tulemusi

saab mõõta nii vahetult tehtut üle lugedes kui ka elanike hinnangu kaudu. Olulisim näitaja on siiski inimeste arv – kus meeldib, sinna tullakse juurde. Küla arengukava hindamine ei pea olema keerukas ja kallis, see võiks pigem olla koht seni tehtust (ja eriti vigadest) õppimiseks, et edaspidi targemalt tegutseda.

Kaheksanda peatüki kirjutavad-kujundavad kohalikud arendajad ise. Sinna plaanib

Kodukant koguda ja süstematiseerida head (aga miks ka mitte – „N“ küla hoiatavad) näited nii kodu kui ka välismaalt, millest teistel oleks õppida.

Nii et lõpetuseks võiks öeldagi: „Kui kohtume – siis ka kirjutame.“ Kui mitusada tuhat aju võtab ette midagi arendada, ju siis peab sellest ikka üks äge asi saama. 

MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant tänab käsiraamatu autoreid Garri Raagmaad ja Rivo Noorkõivu, koostamise toetajaid Eesti Maaelu Edendamise Sihtasutust ja Siseministeeriumi Regionaalministri Valitsemisala, ja kõiki teisi, kes panustasid käsiraamatu valimimisse.

6

2. Muutused arengukava koostamise põhimõtetes Külade arengukavade koostamise ligi paarikümneaastane kogemus lubab tagasivaates selle jagada erinevateks ajajärkudeks. 1990ndate keskpaigani toimus majandite lagunemine, mis tingis maalise tööhõive olulise vähenemise ja teenuste kadumise maapiirkondades. Vaja oli tagada elementaarne toimetulek ja nii leidsid inimesed lahenduse koostöös. Sellest elementaarse tagamisest lähtusid ka esimesed kokkulepped – kohalikud arenguplaanid-unistused, mida enamasti ei vormistatudki.

Tänu Mikk Sarve jt sädeinimeste algatusele loodi 1997. aastaks üleriigiline ühendus Kodukant, millest sai sajandivahetuseks tugev ja rahvusvaheliselt tunnustatud laiapõhjaline organisatsioon. Kodukant rajas oma koolituskeskuse ja pani käima süsteemse ühtsel metoodikal põhineva külade arengukavade koostamise. Need sisaldasid juba tublit alusstatistikat ja SWOT-analüüse, millega siis püüti leida sisulisi lahendusi olulisematele probleemidele. Toonaseid arengukavu sirvides tundub siiski, et valdavalt koostati need koolitustel osalenud liidrite poolt, mistõttu külarahva osalus varieerus kohviõhtu ankeetküsitlusest tõsise koosolekute maratonini. Igatahes sai küla arengukavast dokument, millega pidid hakkama arvestama nii vallavalitsused kui ka teised rahastajad.

2000ndate keskpaiga kiire majandus- ja eelarvekasvu aastatel avanesid „äkki“ lisaks veel eurorahad ja siis koostatud arengukavad olid paljuski kantud üha suurenevatest ressurssidest. Need kasvule suunatud arengudokumendid olid paljuski taristukesksed eesmärgiga rajada uusi küla- ja päevakeskusi, lasteaedu, ujulaid, kergliiklusteid jms.

Euroraha abil tehtud investeeringutest jäi sageli välja mõtlemine, kes ja kuidas neid objekte pärast valmimist majandab. Hilisema töö käigus on arengukavasid kohandatud ja reaalsusega vastavusse viidud, kuid nende selgroog on vana ja „vaim“ ei vasta enam praegusele tegelikkusele.

Euroopaga liitumine tõi mõningase hilinemisega tegelikult kaasa kogu maailma avanemise: enamik riike on nüüdseks meie inimestele valla. Kärsitu loomuga – nagu juba kunagi Hemingway märkis – läbi aegade maailmaränduritest uudishimulikke eestlasi leiab praegugi toimetamas pea kõikidest maadest. Liikumine üle piiride küll reisides, aga üha enam ka töö- ja ettevõtjana on laienenud enneolematule tasemele. Inimeste füüsiline ja ka virtuaalne liikuvus on kasvanud mitmekordseks ka kodumaal, töökohtade arvu vähenemine ja teenuste ümberpaiknemine maapiirkondades on märkimisväärselt suurendanud inimeste elu- ja töökohavahelist liikumist, maaline ja linnaline elulaad on üha enam läbi põimumas jne.

On vist selge, et üsna lühikese ajaga globaalseks külaks vormunud keskkond eeldab edukate arenguvalikute tegemisel üksjagu teistsugust – laiahaardelisemat mõtlemist.

Arengukavad ei saa piirduda vaid piltidega kodutanumalt, vaid peaksid sisaldama vaateid erinevatest kaugustest: maakonnast, riigist, Läänemere regioonist, Euroopast ja maailmastki.

Siit tuleneb siinse käsiraamatu alusidee – juhtida tähelepanu uutele võimalustele ja väljakutsetele, mida arengukavade koostajad peaks senisest

7

enam arvestama. Siinne esimene peatükk täidab „pistiku“ rolli, ühendades seda käsiraamatut eelmiste käsiraamatute ja arengukavandamise etappidega, ja toob ennekõike esile muutused, mis väärivad varasemaga võrreldes enam arvestamist.

2.1 Kas ja kuidas arvestada küla arengukava koostamisel erinevate inimeste ja institutsioonidega?

Arengukava põhiprintsiibid on ikka samad – see on kirjapandud kokkulepe muutustest, sellest, mida ja millal külas ühiselt ette võetakse. Arengukava koostamisel saab teadvustada oma küla probleeme ja koondada elanikke neid üheskoos lahendama. Just arenguvajaduse teadvustamine ja ühise tegevuse sünergia annab külaelanike poolt kokkulepitule ja kirjapandule väärtuse. Osalusdemokraatia laialdase praktiseerimisega on paranenud arengukava koostamise kultuur: tolerantsus erinevate ideede suhtes, arvamuste ärakuulamine ja demokraatlik otsustamine.

Aja- ja kohavaimu loovad inimesed, kes arengukavu koostavad ja neid ellu viivad.

Vaadake ringi! Ilmselt on arengukava põhiosalised ikka needsamad, mis ka 10 ja 15 aasta eest. Öeldakse, et uus aeg vajab uusi inimesi. Ka sädeinimeste seas. Et viimasel kümnendil on hulk aktiivsemaid noori lahkunud, siis võib järeldada, et olemaolev keskkond, mitte ainult külas ja vallas, aga ka terves Eestis ei paku neile piisavalt väljakutseid. Ju on igati asjakohane kutsuda uute arengukavade tegemisse osalema nii praegusi tegijaid kui ka neid, kes proovivad oma võimeid kusagil suures linnas või välismaal. Uskuge, paljud neist on sellise võimaluse pakkumisel ülimalt positiivselt meelestatud ja panustavad heal meelel oma kodukoha tuleviku loomisse. Kui nad ei saa alati külakoosolekule kohale tulla, siis saab osaleda ka uue meedia vahendusel. Maailmakodanike ja suurlinlaste kaasamine eeldab veidi enam eeltööd „nähtamatute“ huviliste väljaselgitamisel ja ka oskusi sotsiaalmeedia kasutamisel nende kaasamiseks. Mõttetööle tasub igal juhul kaasata ka uusi suve- ja osaajaelanikke ning siin-seal uuteks eestimaalasteks saanud võõramaalasi, kes juhtumisi armusid Eestimaasse või eestimaalasse. Edukate külade kogemus näitab, et erinevus tõepoolest rikastab ja koos globaalsete kodanikega läheb globaliseerumine märksa ladusamalt. Seega, külade arengukavade koostajate ring võiks muutuda mitmekesisemaks. Paljud uuringud on üsna üheselt kinnitanud, et avatusele ei ole alternatiivi: suletud kooslused kipuvad sumbuma sisekonfliktidesse ja lõpuks hääbuma.

Eelnevast tuleneb omakorda vajadus arengukavade väärtuspõhisust suurendada. Küla arengukava on ju erinevate inimeste ja huvigruppide kokkulepe, mitte sunnivahend.

Traditsiooniline homogeenne külaühiskond on asendumas erinevate inimeste kooslusega, kes kannavad nii mõnigi kord ka vastuolulisi väärtusi (näiteks üksikisiku valikuvabadus, elukvaliteet, keskkonna kvaliteet, pärandi väärtustamine, elementaarne toimetulek, eneseteostus, eneseväljendamine, elamuslikkus, loovus, vaimsus, head suhted, sotsiaalsus jpm). Väärtuste paljusus seab teistsugused eeldused ja piirangud arengukava koostamisele ja kasutamisele. Küla arengukava kui mitteformaalne kokkulepe töötab siis, kui väärtustes on leitud piisav ühisosa, millest lähtudes koostööd tehakse ja kokkulepitut täidetakse. See tähendab, et siin-seal, kus on palju erinevat rahvast, tuleks leida enam aega koosolemiseks-ühistegemiseks, mis annab inimestele võimaluse üksteisega suhelda, et leida suuremat ühisosa ja vähendada võõristust. See tähendab, 8

et küla arengukava on taristu projektide loetelust, millele toetudes rahataotlusi koostada, muutumas üha enam inimkeskseks „elavaks dokumendiks“.

Siiski ei kao kuhugi arengukava strateegilise fokuseerituse olulisus – millele arengukavas ennekõike keskendutakse, mis on need olulised tegevussuunad, milles nähakse enim edu soovitu muutmisel reaalsuseks. Sageli on arengukavas loetletud kõik tegevused põhimõttel, mida kõike võiks külas teha. See hägustab. See tekitab ka lootusetuse tunde, sest nii palju on ju veel tegemata. See võib ka tähendada, et rahastuse leiab projekt, mida polegi nii väga vaja või mille käigushoidmine käib kogukonnale tegelikult üle jõu.

Tegelikkuses tuleb paratamatult piiranguid arvestades teha valikuid. Üks fookuse kadumise põhjusi on asjaolu, et arengukavu on tehtud n-ö kõigi juhtumite tarvis, et võimalikult paljudelt doonoritelt projektide kaudu rahastamist küsida.

2.2 Arengu kavandamise Euroopa uudiseid Viimaste kümnendite hea praktika on kinnitanud, et „asjad“ tuleb ikka ise üheskoos ära teha, siis saab need ka tehtud, mitte loota sedavõrd teistele, olgu see siis vald, riik või Euroopa Liit. Sellest alusmõttest lähtub ka ELi 2014–2020 programmiperioodi uus väärtustatud märksõna „kohapõhine areng“ (place-based development) regionaalses ja maaelu arengus. See tähendab, et rõhku pannakse kogukondadele, mis on ise aktiivsed, kokkuhoidvad ja uuendusmeelsed ning suudavad just sisemisi, ennekõike inimressursse kasutades kasvada. Nimelt on ilmnenud, et tingimuste loomine keskvalitsuste poolt, näiteks teede ehitamine, ja väliste ettevõtete abiraha toel kohale meelitamine ei ole olnud jätkusuutlik.

Samas on Euroopa poliitikad muutmas harjumuspäraseid piire. Viimasel kümnendil on räägitud „pehmetest ruumidest ja hajusatest piiridest“ (soft spaces & fuzzy boundaries), mille põhjuseks on olemasolevate administratiivsete üksuste, tegelikult nende valitud kogude ja palgatud ametnike, võimetus inimeste või ettevõtete probleeme lahendada.

Põhjuseks liigne bürokraatlikkus või siis ka kohalikud poliitilised erihuvid. Et suhtlus on paljudes kohtades kujunenud piire ülevatavaks, siis on kogukonnad kujundanud mitteametlikke ad hoc ehk vajadusest lähtuvaid koostöösuhteid ja loonud sel moel hoopis teistsuguseid ja ajutisi struktuure. Mitmed senised ELi programmid on sellist “piiride lõhkumist“ ka toetanud, näiteks moodustavad ka mitmed Eesti Leaderi grupid hoopis teistsugused tegevusruumid, mis ei järgi maakondlikke piire.

Uute piiridega ja ajutiste koosluste probleemiks on aga saanud strateegiate lühivaatelisus ja paralleelstruktuuride-bürokraatia teke. Nn projektiklass on ka külaarenduse muutnud rahaliseks teenuseks ja vähendanud sel moel vabatahtliku tegevuse väärtust. Euroopa toetusrahast üha suuremasse sõltuvusse sattumine on Kreeka jt Lõuna-Euroopa riikide näidetel pikas perspektiivis vägagi ohtlik.

Nii ehk naa on kohaliku arengu kavandamine kujunenud varasemast mitmekihilisemaks.

Riigisisestele valdkondlikele, maakondlikele ja kohalike omavalitsuste arengukavadele ning planeeringutele lisandusid ressurssidega hästi kaetud 26 Leaderi tegevusgrupi ja 8 kalanduspiirkonna arengustrateegiad. 2012. aasta sügisest on omavalitsustel kohustus koostada nelja aasta finantsstrateegia. Väga paljud külad ja linnaosad on koostanud oma kogukondlikud arengudokumendid. Võib mõista, et inimesed on ikka ja jälle kokku aetavatest arengukava koosolekutest üksjagu tüdinenud ja nii mõneski kohas ei võeta

9

arengu kavandamist enam tõsiselt, uuendades aastaid tagasi koostatud arengukavas vaid aastaarve või siis tellides dokumendid firmadelt, kes seda teenust ka lahkelt pakuvad.

Selline passiivsus on aga viga! Just pragu on koostamisel 2014–2020 ELi struktuurivahendite kasutamise uued tegevuskavad, kus vähemalt Euroopa Komisjon on soovitanud rakendada Leader-lähenemist, millega rõhutatakse senisest oluliselt enam avaliku sektori, ettevõtete ja kodanikeühenduste osalemise tähtsust, et siis koostöös tagada uus areng ja töökohtade loomine. Hoolimata kriisiaastate õppetundidest väitis 2013. aasta linna-valla päevadel mitu omavalitsusjuhti ikka veel, et nendele on ettevõtluse arendamine ja seeläbi töökohtade loomine ebasoovitav ja lausa kahjulik tegevus. Ja kohalike ettevõtjate tagasiside ütleb üheselt, et reas omavalitsustes neid arengu kujundamisse ei kaasata. Ei ole ka arvestatavat arengut.

Osalemise passiivsus ja elanike lahkumine on teinud murelikuks ka Euroopa Komisjoni, kelle viimased soovitused Eestile viitasid muu hulgas vajadusele koostada „/…/ strateegia majandusarengu soodustamiseks nendes piirkondades, kus valitseb suur tööpuudus“ ja „muuta kohalike omavalitsuste tegevus tõhusamaks ja tagada kohaliku tasandi avalike teenuste kvaliteetne pakkumine“. Ilmselt on külaseltsidel üle Eesti üheks põhiteemaks teenuste olemasolu ja kättesaadavus ning Tallinnast kaugemates kantides kõikjal ka tööpuudus. Kui teie omavalitsuse arengukavas neid teemasid ei puudutata, ju siis tuleb altpoolt need teemad tõstatada ja senisest enam kohaliku võimu teostamisel ka osaleda – näiteks valla ja Leaderi strateegiate koostamise kaudu.

Nii on oma sõna kuuldavaks tegemisel jätkuvalt vaja olla aktiivne, kuid samas ka teadlikum maailmas toimuvast, et küla, valla ja ka maakonna arendamiseks tehtud ettepanekud leiaks laiemat toetust. Ühelt poolt on oluline külaliikumises jääda jätkuvalt oma juurte ja liistude juurde, kuid teisalt osaleda proaktiivselt ja partneriga rolle jaotades ka kõrgema tasandi dokumentide koostamises, sest muidu on oht head võimalused kasutamata jätta. Selle alapeatüki põhimoraal olekski, et ei tuleks tõsta Euroopa abiprogrammide tekste oma arengukavasse ega kopeerida pimesi teiste tegevust, vaid tuleb arutada külarahvaga väliskeskkonnas toimuvaid muutusi ning teha seda ja ainult seda, mis aitab kogukonnal edasi kesta ja elu paremaks teha. Mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt!

2.3 Planeerimine visiooni kaudu Arengukava koostamisel on jätkuvalt kitsakohaks elanike passiivsus. Eestvedajad ei suuda või ei taha ja elanikud ei viitsi või ei tea kokku tulla, et arengujuttu puhuda. Asi on kinni peamiselt kahe kännu, tahtmise ja oskuste taga. Tegelikult on hea tahtmise ja teatud meetoditega alati võimalik rahvas kokku saada. Arengu kavandamine tähendab ju ka jooksvalt koos osalistega uute teadmiste loomist ja omandamist, õppimist, et mõista muutuste vajalikkust ning osata ka kavandatut teostada. Ainult üheskoos on võimalik kokku panna arengukava ja selle raames visioon, mis elanikke piltlikult öeldes ka kõnetab, mille alusel inimesed asuvad tegutsema.

Visioon ja selle loomine on väga hea tööriist ühiste väärtuste loomisel ja kinnistamisel.

Arengukava koostamise algetapis tuleb kaasata võimalikult palju huvilisi. Ei piisa ilmselgelt kuulutusest ajalehes, teatest küla teadetetahvlil või üleskutsest tulla külaelu arutama veebis. Kuna inimesed on igapäevaselt väga liikuvad, siis on hädavajalik kasutada sotsiaalmeedia võimalusi. Mobiilne kogukonna liige saab anda oma panuse küla

10

arengusse ka virtuaalselt, oluline on aga tema seotus kogukonna liikmetega ja motiveeritus küla huvides tegutseda.

Inimesi erineval viisil teavitades ja „ära rääkides“ saab huvilisest kokku vägagi arvestatava esinduse. Keskendudes sellisel üritusel põhiprobleemidele ja andes näiteks grupiarutelude vormis võimaluse oma arvamus välja öelda, annavad inimesed enamasti vägagi adekvaatse hinnangu olukorrale ning pakuvad välja häid lahendusi. Hea visioon kasvabki välja sellistest aruteludest, vaja on vaid leida kogenud „õhtujuht“, kes ei lase jutul laiali valguda, ja pärast ehk ka veidi parema keelevaistuga inimene, kes rahva seast ja hingest tulnud laused konkreetselt ja ladusalt sõnastaks.

Tegelikult piisab, juhul kui huvid ei ole väga vastandlikud, korraliku eel- ja järeltöö korral küla, kandi või ka väiksema valla uue visiooni paikasaamiseks ühest õhtupoolikust.

Mõnusas keskkonnas ühistöös loodud nägemus oma küla tulevikust sisaldab enamasti midagi originaalselt ja teistest eristavat – heas meeleolus inimesed on ju loovad. Selline visioon kõnetab nii oma inimesi – nad ju ise lõid selle – kui ka väljaspoolseid, sest on realistlik ja kohale tõeliselt omane.

KIIL: Visioonid à la „meie küla on parim koht elamiseks, töötamiseks ja vaba aja veetmiseks“ on valdavalt kopeeritud kellegi teise arengukavast või siis sulepeast välja imetud – need ei eristu kuigivõrd ega lähe inimestele ka korda. Eristumiseks üritavad ka päris väikesed asulad ehtida end „pealinna“ tiitliga. Seda propageerib isegi üks riiklik struktuur, kuulutades aastast aastasse mõne koha „metsapealinnaks“. Mets ei ole aga ju linn, vaid on enam-vähem selle vastand.

Väikelinn ja metsaküla ei ahvatle inimesi, kui sinna rajada mõni pilvelõhkuja.

Pigem lõhuks see peale pilvede veel ka koha miljöö ja pealegi annab kolhoosiaegseid hüljatud „pilvelõhkujaid“ meil veel aastaid lammutada.

Nii ei tasu külade tuntuks tegemisel kasutada linnast kopeeritud lähenemisi, pigem kipuvad need kasu asemel kahju tooma. Küll aga toimivad sageli need väärtused, mis mujalt tulijaile kohe silma hakkavad, olgu need siis kohalik toiduretsept, kõrgetasemeline laulukoor, sportlane või ka eriskummaline spordiala (à la naisekandmine), kvaliteetset toodet, teenust valmistav ettevõte, ajaloost ammutatud lugu vms. Igal kohal on kindlasti oma kangelased, kelle üle inimesed uhkust tunnevad, ja lood, mida ikka ja jälle räägitakse. Neid lugusid tuleb ehk vaid veidi kohendada, et need siis kõikide kohalike elanike ja külaliste suu läbi helisema panna.

Visiooni levitamine algab sealsamas arutelusaalis. Kui osalised, kes on üldjuhul ka oma valdkonna kõneisikud, levitavad neid muutuste mõtteid oma tutvusringkonnas ja tunnustavad protsessi vedajaid, siis on edasiminekule hea alus loodud ja põhiline toetus

11

uutele ideedele juba saavutatud. Nüüd jääb püstitatud visioon kohalike teavituskanalite kaudu heas kohalikus keeles lahti kirjutada ja seda osapoolte vastukajaga veel veidi täiendada.

2.4 Sotsiaalmeedia võimalustest arengu kavandamisel ja kaasamisel Küla arengukava koostamisest on oluline anda teada vallavalitsusele ja naaberküladele, et pakkuda omapoolset sisendit nii naabritele kui ka omavalitsuse arengukavale. Viimane tuleb seaduse järgi vallavolikogus vastu võtta hiljemalt iga aasta 1. oktoobriks. Iseasi on see, kui palju vallad sellest vormitäitest kinni peavad, aga mõni kuu enne mainitud kuupäeva (näiteks augustis) võiks minna vallavalitsusse või kohtumisele volikogu liikmetega, et oma küla asjadest rääkida. Sellisel juhul saab kokkuleppel küla arengukavas soovitu valla arengukavasse põimida. Koostöö omavalitsusjuhtide ja volikogu liikmetega tasub end kindlasti ära: see tagab külale oluliste teemade põhjalikuma arutelu valla volikogus ja -valitsuses ja eeldatavasti ka selle, et ettepanekud saavad teoks. Kehtib jätkuvalt vanasõna, mille kohaselt koer liputab oma saba ikka ise.

Külaarendajatel on olemas kommunikatsiooniks võimas abiline, mis lubab neil oma teemadele varasemaga võrreldes oluliselt enam kaalu anda. Sotsiaalmeediavahendid nagu Facebook, blogid, listid jms lubavad koondada kohalikku ajupotentsiaali operatiivselt ja saada ideedele kiiret ning arvukat vastukaja. Tõstatades teemasid ja linkides selle tavameediaga, saab mõjutada kohalikke otsustajaid ja korraldada isegi mikrorefendumeid. IKT annab eriti häid võimalusi kaasata külaga seotud, kuid suures linnas või välismaal töötavaid kogukonna liikmeid (vt alapeatükk 2.1). Viimaste puhul on mõnikord hoopis probleemiks nende liigne kommenteerimisagarus ja lennukus, mis võib kohalikele utoopiline tunduda. Et aga ükski prohvet pole kuulus omal maal, siis võivad kohaliku arengukava arutelul Skype’i vahendusel Austraaliast või Ameerikast osaleva „omakandimehe“ argumendid nii mõnelegi kohapealsele lennukale ideele täiendava toetuse tagada, kuna mujal võib idee olla juba ammu edukas rakenduses. Üleüldse on hea olla teadlik, mis meetodeid külade arenguks mujal kasutatakse, ja osalemine erinevate sõpruskondade listides on siin suureks abiks.

Samas kätkeb veebi kasutamine endas ka ohte ja eeldab külaelu korraldavate osaliste kõrget eetilisust ja usaldusväärsust, aga ka sotsiaalmeediaga kaasnevate võimalike ohtude tundmist. Nimelt hakkab väljaütlemine või ka pilt veebis elama oma elu ja seda ei saa enam tagasi kutsuda või unustada. Kogenematu osaline võib isegi halba soovimata asjaliku diskussiooni kohatu kommentaariga ära rikkuda, sest käivitab vihaste kommentaaride laviini, mis asjaliku teemaarenduse lämmatavad.

Veebisuhtlusel on sageli probleemiks, et väljaütlemised kipuvad olema märksa radikaalsemad kui vahetul suhtlusel, mistõttu esimese emotsiooniga võrku paisatu võib hiljem nii mõnelegi piinlikkust tekitada. Samuti on juhtumeid, kus oponendid korraldavad teie idee vastu ja enda toetuseks näiteks allkirjade kogumise, kus täiesti võhivõõrad, asjasse mitte puutuvad ja tausta mitte tundvad inimesed pahaaimamatult osalevad. Seda on veebis võimalik küll vältida, piirates näiteks juurdepääsu arutelulehele kogukonna liikmetega, kuid vältida ei saa olukorda, kus keegi organiseerib näiteks kohaliku ajalehe või Facebook’i foorumis arutelu või hääletuse, mis tegelikult ei ühti külaelus osalejate endi mõtetega või ei tule isegi algselt nende arvutist. Ehkki viimasel juhul on tegemist

12

identiteedivargusega, mis on juba kriminaalne lugu, kahjustab see sellegipoolest teie ettevõtmist, sest ka tegelikud osalised on oma äärmuslikud väited provokatsiooni ajel välja öelnud ja on sunnitud neid nüüd kaitsma. Teisalt tuleb aga arvestada, et eakamad ja teisest rahvusest inimesed ei pruugi veebi jututoas samal tasemel osaleda, mistõttu kogu küla arengukava protsessi ei saa kindlasti üles ehitada vaid veebilahendustele.

2.5 Arengukava ülesehitus ja vormistamine Paljude viimasel ajal kätte puutunud arengukavade ja planeeringute üheks üldiseks probleemiks on liiga palju tühja ja tehnilist teksti. Põhjus on sageli ka selles, et töö tellitakse firmadelt, mis kasutavad mahu suurendamiseks varasemaid tekste – paksu kausta eest on julgem raha küsida.

Jätkuvalt tasuks järgida reeglit, mille kohaselt arengukava ei tohiks olla mahukam kui selle keskmise lugeja aeg, mida ta tahaks tekstile pühendada. Alati võib selgitavat materjali panna lisadesse, kuid alustades 30 leheküljel küla ajaloo kirjapanemisega riskime sellega, et lugeja väsib enne arengukava tuumani jõudmist ja oluline ei jää kõlama. Arengukava tekst peaks olema ka nii lakooniline ja konkreetne kui võimalik, see olgu hästi struktureeritud ja olulisemad muutused ning tegevused esile toodud. Küla arengukava olulisimad sõnumid tuleks mahutada kokkuvõttena ühele leheküljele – see tagab, et omavalitsuse otsustajatele jäävad teie mured ja ettepanekud ka meelde.

Küla arengukavad võiksid senisest enam sisaldada jooniseid, skeeme või kaarte. Sageli aitab üks asjalik pilt mõista enam kui pikk tekst. Illustratsioonid või skeemid võivad olla joonistatud käsitsi – see teebki need isikupäraseks. Mahapildistatuna või skaneerituna saab need tekstile lisada. Need ei pea olema koostatud arvutis tippdisainitarkvaraga.

Omaette mure on moesõnade à la „tõmbekeskus“ kasutamisega. Nii mõnigi uudissõna kipub omandama algsest hoopis teistsuguse või laialivalguva tähenduse ja võib sel moel tekitada suurt segadust. Seetõttu on alati hea, kui arengukava teksti vaatab üle tubli keeletoimetaja, näiteks kohaliku kooli emakeeleõpetaja.

On väga hea, kui iga arengukava koostamises osaleja saab sellesse anda oma tubli panuse: kes sõnaseadja, kes kujundaja, kes nutika müügimehe või organisaatorina kava rakendamisel – kõigi oskused kuluvad parima tulemuse saavutamiseks ära.

2.6 Arengukava koostamine ja rakendamine, osaliste motiveerimine Tegelikult teostub üksjagu kohalikke tegevusi ilma igasuguse plaanita. Teisalt jäävad paljud arengukavad aga paraku paberile. Küla tasandil on arengukava koostamisel eeliseks, et saab praktiseerida kõikide vahetut osalemist. Kuidas kaasata passiivsemat rahvast, kes ainult kritiseerib ja ise kätt külge ei pane?

Võtmekohad on huvi äratamine, vahetu osalemise meeldivaks tegemine ja kõikide arengukava koostajate töö tunnustamine. Arengukava koostamine peaks olema huvitava ürituse – kuhu tahetakse taas ja taas tulla – kaasprodukt, mitte tüütu kohustus. Ühisüritused, on selleks siis talgud, millega mõni asi reaalselt ära teha, saunaõhtud või 13

grillipeod, tekitavad osalejatele positiivseid emotsioone nii tehtust kui ka lihtsalt meeldivast ajaveetmisest ning annavad pealegi võimalusi inimesi paremini tundma õppida ja nende väärtusi selgitada. Kui ollakse harjunud koos käima ja vajadustest kantud tegevusi ette võtma, siis „kannatab“ arenguteemadel ka veidi filosoofilisemalt arutada. See tähendab, et arengu kavandamist ja ühistegevust ei peakski rangelt eristama, iga järgmise ühisüritusega saab midagi tehtud ja tekib mõni hea mõte juurde, mille tasub juba olemasolevate kõrvale või siis hoopis asemele paigutada. Öeldakse, et initsiatiiv on karistatav. Aga sel ütlusel on ka positiivne tõlgendus. Kui keegi pakub esimesena välja lahenduse, siis ju ta on kõige rohkem motiveeritud seda ideed rakendama või eest vedama. Paljudel seltsidel on tõesti kriitiline see, mis juhtub, kui senine liider enam ei saa või ei suuda senisel määral küla arengusse panustada. Siit siis soovitus eestvedajaile endile: püüdke võimalikult palju tegemisi delegeerida.

Niikuinii ei suuda te ise kõike ära teha. Ja kui ei leidu kedagi, kes härjal sarvist haaraks, ju see härg siis ei pakugi rahvale huvi ja las tal siis joosta. Äraväsimisel aitab mõnikord ka tagasipöördumine aluspõhimõtete juurde. Küla arengukava on kogukonna kokkulepe sellest, kuidas muuta oma kandi elu paremaksmugavamaks-huvitavamaks. Eesmärk ei saa ju olla kõikvõimalikest fondidest hästi palju raha kokku korjata ja seda loodud MTÜdesse palgatud töölistele jagada. Nagu vanal heal ajal, seisab ka tänapäeval küla arendustegevus püsti ennekõike vabatahtlikkusel. Palju annab talgute korras ära teha ja pärast veel mitu aastat endaga rahul olla, et näe kui hea asja tegime ja vaat kus oli alles tore pidu ka veel! Oma kätega tehtul on alati suurem väärtus, et seda edaspidi ka hoolikalt hoida.

Panustamine võib olla erinev. Kellelgi on võimalik toetada tegevust oma teadmiste ja oskustega, näiteks objekti projekteerida ja paberid korda ajada. Keegi saab oma metsast või saekaatrist tuua ehitusmaterjali või laenab oma firmast masinaid või tööriistu. Kellelgi on parajasti vaba aega, et talgud korraldada või siis ise käed mullaseks teha. Keegi teab võimalikku rahastajat ja räägib täiendava toetuse välja. Keegi jälle teeb söögid või võtab peoõhtul näitemängu lavastada, et kõigil lõbusam oleks. Ja eks ikka ole ka neid, kes peavad lugu heast keskkonnast ja toredast seltskonnast, kuid kellel on palju tööd, vähe aega, kuid selle võrra veidi enam vaba raha. No ja kas on kuskil nähtud seltsi, kus poleks võimalik seda vastu võtta? Mõnes kogukonnas on panustamise üle arvepidamiseks rakendatud isegi oma raha (näiteks Paide pai), kuid põhiline on ikkagi vabatahtlikkus, ühtekuuluvus ja tahe panustada. Ja eks ole ka selliseid, ennekõike eakaid või erivajadustega kogukonna liikmeid, kelle panus juba antud või kellelt polegi seda paslik eeldada.

2.7 Arengukava ja külavanema roll Külavanemale pannakse arengukava koostamisel ja ka küla arendamisel sageli suuri ootusi. Siiski ei peaks ta ainuisikuliselt, et töö tehtud saaks, hakkama küla arengukava teksti koostama, vaid pigem peaks ikkagi nägema oma rolli külaelanike ühistegevuse käivitamises ja hea koostöövaimu tekitamises, ühtekuuluvustunde loomises, uute algatuste toetamises, küla traditsioonide hoidmises, ennekõike aga oma kogukonna õiguste eest seismises.

Külavanemal on suur vastutus. Aga selle missiooni täitmisega kaasneb ka suur ajakulu, mis võib nii mõnigi kord hakata põhitööd ja elamist segama. Nii on oluline, et ootused

14

külavanemale ei kasvaks suuremaks, kui üks inimene suudab teha. Tark oleks küla arendamise vastutusekoormat jagada. Arengukavasse saab kirja panna eri ülesannete eest vastutajad. On loomulik, et külavanem on küla arengukava koostamise üks eestvedajatest ja tegevuste koordineerija. Aga ta ei pea olema dokumendi ainukoostaja ning ammugi siis selle ainuteostaja. Väga mõistlik on rakendada eestkõnelejate regulaarset vahetamist, vajadusel uusi rolli täitjaid kogukonna toel koolitades, kui nende teadmised ja oskused ei kanna. Hoiduda tuleks ainu- ja isevalitsemisest või ka sellest, et küla esindajaks (ei tea küll mille nimel?) pürgib mitu seltskonda.

Samas tuleb silmas pidada, et külavanema üks roll on tugevdada kogukonda ja selle aktiivsemat tuumikut uute inimestega, kes võtaksid vedada erinevaid uusi tegevusi.

Arengu kavandamise arutelud, nii nagu ka osalemine ühisüritustes, on võimalus kogukonda kaasatud saada. Külavanema roll on olla ka vahendaja-lepitaja: kui emotsioonid üle keevad, siis need maandada ja ühiselt jälle edasi minna. Pikaajalise arengu saavutamiseks on võrgustikupõhise arendustegevuse ülesehitamine ja inimeste aktiveerimine määrava tähtsusega. Tublide tunnustamine käib kindlasti samuti asja juurde.

15

3. Maapiirkonna definitsioon, külade ja väikelinnade tüpoloogia, eri külatüüpide peamised väljakutsed Eesti 4438 külast on üle 1000 elanikuga 12 ja 100–999 elanikuga 645. Enamikus küladest (3781) elab alla 100 inimese, kusjuures 327 külas elab püsivalt alla kolme elaniku. 102 külas ei loendatud ühtegi püsielanikku. See on statistikaameti kokkuvõte viimase, 2011. aasta rahva- ja eluruumide loendusest. Suurima rahvaarvuga külad Peetri (4435 elanikku, Harjumaal), Muraste (1698, Harjumaal), Randvere (1690, Harjumaal), Vahi (1620, Tartumaal), Alliku (1575, Harjumaal), Tammiste (1562 Pärnumaal) on kõik oluliselt suuremad Eesti väikseimast linnast Mõisakülast (825). Kuidas teha vahet maal ja linnal?

Kas viimsilane on tõesti maakas ja Mõisaküla elanik linlane, nagu statistikaamet esitab?

Definitsioonid on kunagiste kokkulepete tulemus ja tundub, et nii mõneski kohas on need kiireid muutusi põhjustanud ruumiarengu protsessidele jalgu jäänud. Ju vajab see teema veidi põhjalikumat lahtiseletamist. Selle peatüki põhieesmärk on aga esitada külade funktsionaalne tüpoloogia ja kirjeldada erinevate külade võimalikku edasist arengut.

3.1 Mis on maapiirkond?

Maapiirkondade definitsioone on sama palju kui riike. Enamasti lähtuvad need määratlused vajadusest teostada poliitikaid ja nii on erinevate huvigruppide taotlused omakorda definitsioone mõjutanud, muutes need üksjagu keeruliseks. Ka teadlased ei ole enam kui saja aasta vältel suutnud ühtses maapiirkonna definitsioonis kokku leppida. See ei ole ka lihtne, kui keskmiselt elab Flandria maapiirkonnas üle 600 ja Soomes alla 12 elaniku ruutkilomeetril. OECD klassifikatsiooni järgi (Euroopa kaart) on Eestis vaid üks linnaline piirkond – Ida-Virumaa, isegi Harjumaa on üleminekuline ja kogu muu Eesti maaline. Ülitihedast linnastunud Euroopast vaadates see tõesti nii paistab.

Erinevate territooriumide keskmise elanike tihedusega manipuleerides võib saada asustusest oluliselt väära pildi. Suurem osa elanikke on nimelt koondunud suurematesse asulatesse ja linnadesse, mistõttu asulatevahelise hajaasustuse tihedus on oluliselt väiksem: sõidukulud ja teenuste pakkumine inimese kohta veelgi kulukam. Osas maapiirkondades on püsielanikele lisaks tegutsemas hooajaliselt arvukalt osaaja- ja suveelanikke, mistõttu kohaga seotud inimeste arv on jälle märksa suurem, kui põhielukoha järgne rahvastikuarvestus näitab. Seda kõike tuleb arengu, teenuste ja ühistranspordi kavandamisel aga arvestada.

Maapiirkonna eristamisel oli pikka aega oluliseks kriteeriumiks tööhõive maaga seotud tegevusaladel nagu põllumajandus, metsandus ja kalandus. Nüüd on selle kriteeriumi tähtsus oluliselt vähenenud, sest valdav enamik (80–90%) maaelanikest töötab kas linnas või siis endises mõistes linnalistel tööstus- ja teenindustöökohtadel.

Eksitav võib olla ka kõige usaldusväärsem – rahvaloenduse statistika, mis väidab, et „linnalistes asulates (sh linnad, vallasisesed linnad ja alevid) elab 2011. aasta andmetel 67,9% rahvastikust. 2000. aastal elas linnalistes asulates 69,2% Eesti elanikest“. Selle

16

põhjal võiks järeldada, et maaelanike arv on kasvanud. Tegelikult toimus 2000ndatel massiline valglinnastumine, millega osa linlasi kolis elama linna piiri taha. Suurlinna lähedalt enam naljalt klassikalist põllumehest maaelanikku ei leia – valdav enamik sealsetest elanikest tegeleb linnaliste tegevusaladega ja töötab linnas.

Suuremate linnade külje all viimasel kümnendil kiiresti kasvanud asulad, mida ikka nimetatakse küladeks, ja vallad on tegelikult kõik valdavas osas eeslinnad – linnas töötavate inimeste „magalad“ nagu Mustamäe. Veel varasemast, 1960–80ndate perioodist pärinevad aedlinnade-suvilakooperatiivide piikonnad nagu Vääna-Jõesuu Harku, Laitse Kernu või Luige Kiili vallas, kus elab ajutiselt ja üha enam ka püsivalt tuhandeid inimesi, Laitses näiteks mitu korda enam kui vallas ametlikult elanikke. Ametlik jaotus linna- ja maapiirkondadeks on aga jätkuvalt pärit eelmise sajandi keskpaigast ja on olnud aluseks ka maaelu toetuste jagamisel.

Allpool esitame Eesti külade tüpoloogia edasiarenduse, millele viitame ka järgmistes peatükkides. Nii saavad vastava tüübi külade arendajad hõlpsamalt endale sobivad näpunäited üles leida. Külatüüpide aluseks on nende tekkepõhisus. Alustame väikeküladest, mis on olnud olemas aegade algusest peale. 19. sajandi teise poole kapitalismi arenguga kujunes osa külasid teeninduskeskusteks, osasse paigutati tootmisettevõtteid, millega väikeasulad kasvasid suurküladeks, aga ka alevikeks, aleviteks ja linnadeks.

Kui linnastumine sai Eestis 1960ndatel uue hoo, hakkasid inimesed üha enam elama kahes kohas (see oli küll mõisnikel juba ammu kombeks) ja tarbima maalist looduskeskkonda. Ennekõike rannikuil, aga ka mujal veekogude lähedal ja hea juurdepääsuga kohtades (raudteejaamade lähedal) tekkisid puhkekülad ja sadu hektareid haaravad suvilapiirkonnad. Nõukogude ajal, mil ehitati peamiselt kortermaju, suunatigi inimeste roheluseihalus suvilapiirkondadesse, kus paljud majad on nüüdseks aasta läbi elamiseks ümber kohandatud ja millele on suuremate linnade ümber eriti viimasel kümnendil lisandunud palju uusi elamualasid. Esialgu jätkub nende eeslinnaalade ehk linnakülade tihenemine.

Nii ehk naa on tähtis oma küla identiteeti hoida või siis linnakülade näitel seda ka alles kujundada. (Küla)kogukonna elujõud ning üksteisest hoolimine aitab elukeskkonda inimväärsena hoida. Sel juhul on ka vähem oluline, kust tõmmatakse uute valdade piirid.

3.2 Väikeküla Väikekülas (1) on vähe elanikke ja üldjuhul on elanikkond ka viimastel kümnenditel vähenenud. Paljud väikekülad on kas üldse püsielaniketa või mõne üksiku vanema inimese suitsuga – seal on vähe inimesi, kes enda ja küla eest seisaks. Väikeküla peamine probleem on elanike hõredus ja juurdepääs: teed põldude vahel tuiskavad talvel täis või sõidetakse vesisel ajal suurte masinatega rööpaliseks. Sealt tuleneb juba omakorda töökohtade ja teenuste halb kättesaadavus. Nii on paljud neist viimasel sajal aastal hääbunud olematuks.

Valdav osa Eesti väikeküladest on hajakülad (1a): üksikud talud pillutatud põldude ja metsatukkade vahele. Sageli võib kaardi peal küla või külade grupp – kant – olla kümneid ruutkilomeetreid suur, olles omakorda ümbritsetud laialdastest metsa- ja sooaladest.

Hajakülas on juba inimeste kokkusaamine ettevõtmine omaette. Teisalt on just seal vajadus kooskäimise ja kohapealsete teenuste järele kõige põletavam.

17

Väikeküla eriliik on metsaküla (1b), mis on veelgi eraldatum ja paikneb piltlikult öeldes maailma lõpus – sinna viib sageli vaid see viimane teejupp. Väga paljud metsakülad on praeguseks juba ka kaardilt kadunud – peamisteks probleemideks on seal kehv juurdepääs, aga ka kehv elektrivarustus ja side või isegi nende puudumine. Metsaküla ilmsed väärtused seisnevadki aga just eraldatuses ja ehedas looduskeskkonnas. Kui turistid, suvitajad või jahimehed need võlud avastavad või paraneb juurdepääs, sest tee tehakse korda, siis võivad neist saada ka puhkekülad.

Kolmandaks väikeküla eriliigiks on farmiküla (1c), enamasti 1950–1960ndate majandite ehitatud üksikute kortermajadega farmiasula. Ehkki farmiküla asend on üldjuhul parem, siis on seal laut sageli juba lagunenud, töökohti pole ja keskkond farmi ja kortermajade ahervaremete näol mitmes mõttes vähem atraktiivne.

3.3 Suurküla Suurküla (2), alevik või väikelinn on kasvanud väikekülast mõnesaja kuni mõne tuhande elanikuga teenindus- ja/või tööstusasulaks. Paljud suurkülad on vallakeskusteks. Seal paiknevad enamasti erinevad teenindusasutused: kool, arsti vastuvõtt, apteek, tööstuskaupade pood, paar-kolm toidukauplust, kõrts ja vahel ka turg, kuhu käiakse ümberkaudsetest küladest. Siin ja seal leiab tööstusettevõtteid, mis pakuvad töökohti.

Enamasti on suurkülades ka kortermajad, st ka kaugkütte-, ühisvee- ja kanalisatsioonisüsteem. Suurküladest saab üldjuhul mitu korda päevas bussiga suurematesse linnadesse.

Tugevama vaimu ja majandusbaasiga on üldjuhul kaugele paistva kirikutorniga ja tihedalt suhtleva lähitagamaaga seotud vana kirikuküla (2a), ajalooline kihelkonnakeskus, alevik või väikelinn, kus on arvestataval määral teenuseid, kuid kus kipub olema üsna eakas elanikkond, seda eriti siis, kui sinna 1970–1980ndatel ei rajatud suuremaid ettevõtteid või kui seal ei olnud majandikeskust. 1970–1980ndatel väikeküladest laiendatud keskuskülasid (2b), endisi kolhoosi- ja sovhoosikeskusi, iseloomustab kortermajade märksa suurem osakaal ja uuem (kuid nüüdseks palju remonti vajav) taristu, senini märksa noorem ja tegusam elanikkond, kuid sellevõrra ka suurem väljaränne. Omaette asulaliigiks on taanduv tööstusküla (2c), -alev või -väikelinn, mille teenindusfunktsioon ja seotus tagamaaga on üldjuhul olnud kesine ja kus peamiseks tööandjaks olnud ettevõte või ettevõtted on kas suletud või võtnud kasutusele uued masinad, põhjustades töökohtade ja siis ka juba elanikkonna kiire vähenemise. Et taristut on enam, kui kasutatakse, siis risustavad nii mõnegi asula väljanägemist tühjaks jäänud räämas hooned, mis omakorda peletab uusi ettevõtteid ja inimesi sinna asumast. Teisalt on sellisel asulal ka arvestatav potentsiaal, kuna nii kinnisvarahinnad kui ka nõutav palgatase on ettevõtjaile soodsad.

Nii mõnigi taanduv tööstusküla on tõusnud uuele elule, sest sinna on tulnud uus(-ed) ettevõte(-ted). Nii ongi meil ridamisi ka uuenenud ja uusi tööstusasulaid (2d), kus on loodud kohalikele elanikele arvestatavalt uusi töökohti. Uustööstuste juurde ei ole erinevalt nõukogude ajast üldjuhul uut elamispinda rajatud, sinna käiakse tööle suuremalt alalt, sageli ka maakonnakeskusest. Probleemiks on sageli töötajate transport – ajast ja arust bussiliinid ei arvesta nende uute keskustega.

Suurkülades on rahvast rohkem ja enam on ka erinevaid huve ja arvamusi, mistõttu on seal üldjuhul mitmeid seltse ja küla ühe mütsi alla saamine on märksa keerulisem

18

ettevõtmine. Eriti kui suurkülas on veel vallamaja, siis on loomulikult ootused suunatud vallavanema-linnapea kabinetti. Arvestades aga nii võimalikku haldusreformi, millega võim kaugeneb, kui ka ümberkaudsete aktiivsete külaseltside lobitööd, oleks ilmselt ka suurkülade seltsidel tark aeg-ajalt kokku saada ja ühiseid teemasid arutada. Ja ehk ka kamba peale suurküla arenguselts ellu kutsuda.

3.4 Puhkeküla Puhkeküla (3) on väikeküla, kuid arvestades nende väga laia levikut, kasvavat arvu ja teistsugust arengupotentsiaali, väärivad need erikäsitlust. Siin on küla loodus- ja/või sotsiaalset keskkonda tarbivaid turiste ja osaajaelanikke märksa rohkem. Enamasti kipub suviti mõne suurema puhkeküla liiklus- ja inimeste liikumistihedus mõne ürituse ajal meenutama lausa suurlinna: parkimiskohti napib, teenused on kallid ning inimesed üksteise ja keskkonna suhtes hoolimatud. Sesoonivälisel ajal sarnanevad puhkeküla probleemid aga väikeküladega: transport on hõre, teenuseid vähe ja enamik elanikest on vanad.

Eristada võib valdavalt olemasolevatest vanadest talumajadest kohandatud järve- ja mererandadel asuvaid ranna- (3a), sisemaal asuvaid suvitus- (3b) ning täiesti uute asulatena sel eesmärgil rajatud suvilakülasid (3c). Ranna- ja suvituskülad on üsna teravalt suvised, tooni annavad seal suveelanikud – suvikud. Osast neist on saamas ka osaajaelanikud – osikud. Mitmes sisemaal (näiteks kõrgustikel) paiknevas suvituskülas lisandub talvine suusa- ja sügisene seenelkäimise sesoon. Teravalt sesoonsed on ka nõukogude ajal loodud suvilapiirkonnad, mis talvel välja surevad.

Uueks nähtuseks on aga kujunemas (3d) suminaküla, kus aktiivselt ajavad külaasja nii kohalikud kui ka osikud-suvikud, kes on tihti osalised ka kogukonnatöös, võtavad omaks küla identiteedi ja annavad külakogukonnale tänu oma kontaktivõrgule ja energiale täieti uue hoo. Teaduskirjanduses on sellist osaajaelanike ja kohalike koostööd hakatud nimetama suminaks, sest see põhineb mitmekesisel ühistegevusel, mille raames on inimestel alati huvitav üksteise kohalolu ja vestlust nautida.

3.5 Linnaküla Linnaküla (4) toimib eeslinnana. Kuna elanike kasv on 2000ndatel olnud väga kiire, siis napib seal üldjuhul teenuseid: kooli- ja lasteaiakohti, ühistransporti ja kohalikke erateenuseid. Et üldjuhul saab liikuma vaid autoga, siis on peredes tihti kaks ja enamgi autot ning pole haruldased ka tipptunni ummikud suuremates asulates ja suurlinnade piiril. Kiire kasvu tõttu on elanike koosseis oluliselt muutunud, paljud uusasumid on pelgalt magalad, kus naabrid üksteist ei tunne ega tea ka suurt midagi omavalitsusest ega külaseltsist. Linnaküla elanikele on kättesaadavad suurlinna heapalgalised töökohad ja arvukad teenused, mistõttu on ühelt poolt nende võime kohalikku arengusse panustada väga suur, teisalt on aga neid ajapuuduses siplevaid ja niigi ülesuhtlevaid inimesi üksjagu raskem motiveerida kogukonnaga liituma. Aga see on siiski võimalik.

Vähim probleeme ja parim elukeskkond on linnahajakülas (4a), kus talumajad on linnaelanike poolt ümber sätitud ja mõned hooned siia-sinna juurde ehitatud. Neis on paljudel juhtudel teenused (koolid-lasteaiad, poed-kõrtsid) lähikonnas olemas ja

19

kohalikud suhted paigas: toimivad kogukonnad ja seltsitegevus. Et lisanduvaid uusasukaid pole palju, siis on nad ka kohalike poolt üldjuhul kenasti „kodustatud“ ning tegevusse kaasatud.

Kenasti „sisseelatud“ ja toimivate ühistute-kogukondadega on ka mitmed nüüdseks aastaringseks elamiseks kohandatud kunagised linnalähised suvilakülad (4b). Sealne elanike struktuur on siiski ebaühtlane, osa inimesi jätkab oma harjumuspärast suvilapraktikat. Nad ei pruugi teada midagi kohalikust omavalitsusest, arvates, et nad on ka suvilas olles Tallinnas. Tulenevalt puudulikest võrkudest (elekter, vesi-kanalisatsioon), vahepealsetest erastamisvigadest, millega teemaad jagati krundiomanike vahel (kitsad tupiktänavad), nõrgast planeerimiskontrollist (ehitatud ilma loata), on seal ka palju probleeme, mida linnalähised omavalitsused lahendada ei suuda. Äärmusliku juhtumina võib mõni ala takistamatult maha põleda, sest ehitusnorme ei ole järgitud ja kitsast kinnipargitud ummiktänavast ei pruugi tuletõrje läbi pääseda. Oluliselt paremini on kohalikud teenused korraldatud seal, kus on jätkuvalt toimivad suvilaühistud ja eestvedamine.

Suurimaid taristuvajakuid esineb siiski 1990ndatel ja eriti 2000ndate buumi ajal rajatud uuskülades (4c), mida halvustavalt pahatihti ka kehvasti planeeritud „põlluküladeks“ kutsutakse. Vajakajäämisi on sedavõrd palju, et nende lahendamine käib kohalikul omavalitsusel üle jõu. Nii on paljud uuskülade elanikud olnud sunnitud asuma koostööle, et kas siis arendajalt või omavalitsuselt taristu või teenused välja nõuda.

20

4. Muutuv maailm ja Eesti küla Maapiirkondade areng Euroopas erineb oluliselt Eestist, kus ääremaalised piirkonnad valdavalt tühjenevad elanikest (vt ka 4.1).

2000ndatel on toimunud ilmne elanike liikumine Prantsusmaa, Itaalia, Šveitsi ja Madalmaade, aga ka Suurbritannia ja Põhjamaade hea elukeskkonnaga maapiirkondadesse. Drastiliselt on aga kahanenud Ida-Euroopa ja Saksamaa (erandiks on siin taas parema elukeskkonnaga Baieri ja Schleswig-Holsteini liidumaa) maaliste regioonide elanikkond, sealt on rännatud Läände ja oma maa suurlinnadesse.

Rahvastikumuutused ja rändesaldo NUTS 3. tasandi piirkondade kaupa, 2010 (1000 inimese kohta)1

Need muutused peegeldavad ennekõike inimeste valikuid ja suhtumist elukohta.

Inimesed hindavad kodu valides ennekõike karjäärivõimalusi ja elukeskkonna kvaliteeti.

Kui elukeskkond on meeldiv ja töö rahuldustpakkuv, siis ei kolita. Probleemid ühe või teisega toovad kaasa rändeotsuse. Viimane sõltub ka olulisel määral elukaarest: noored on enamasti keskendunud karjäärile ega hooli sel määral keskkonnast, lastega peredele on olulised mõlemad ning eakamad inimesed väärtustavad juba selgelt enam elukeskkonna kvaliteeti. On väga loomulik, et noorelt minnakse linna õppima ja tööd tegema, lastega pered liiguvad eeslinnade rohelusse, kus lastel on enam mänguruumi ja turvalisem, ning pärast aktiivsema tööea lõppu suundutakse maale, kus kinnisvara on odavam ja elurütm rahulikum.

1

Allikas: ec.europa.eu/eurostat

(materjali veebikood demo_r_gind3)

21

Euroopa elanikkonna muutumise ja rände kaart iseloomustab pikaajaliste regionaal- ja maaelupoliitikate tulemuslikkust. Eelloetletud riike ja regioone iseloomustavad tugevad regionaalsed keskused, kus on loodud arvukalt uusi töökohti ja kus linnad on omavahel heas ühenduses, aga ka ühtlaselt arenenud maaelu, mis pakub head elukeskkonda. Et ühinenud Euroopa üheks aluspõhimõtteks on inimeste vaba liikumine, siis tasub ise sellel vananeva ja koju naasva elanikkonnaga kontinendil asudes seda silmas pidada.

Viimased aastad on toonud kaasa oluliselt muutunud globaaltrendid. Seni on väliskeskkonna survel toimunud muutuste tagajärjed olnud maaelule valdavalt pigem negatiivsed, millest ehk silmatorkavaim ongi olnud elanike väljaränne. Muutuv maailm pakub maaelu arenguks aga üksjagu võimalusi, mille senisest agaram ja loovam rakendamine kohtadel ongi siinse käsiraamatu üks eesmärke. Esitame järgnevalt ülevaate olulisematest ülemaailmsetest muutustest (siinne loetelu ei ole kaugeltki ammendav), mis hakkavad autorite hinnangul elu Eesti külades enim mõjutama. Selgitame nende olemust, mõju Eestile, ohte ning võimalusi eri tüüpi küladele, anname konkreetseid soovitusi ja esitame näiteid, kus neid ohte on edukalt tõrjutud ja võimalusi kasutatud või siis kus valed valikud on olukorda veelgi halvendanud.

4.1 Kliimamuutus Kliima muutumine hakkab 21. sajandil maailma oluliselt mõjutama, kusjuures siin ei ole meile niivõrd tähtsad kliimamuutuse otsesed, kui just sellest lähtuvad teisesed mõjud: ressursi- ja toidupuudus, energiahindade tõus, majanduskasvu pidurdumine, elukeskkonna halvenemisest tingitud ulatuslikud rändeprotsessid (kõrbestumine, joogivee saastumine, üleujutused).

Põhjalaski on lähikümnendite kliima olnud juba mõnevõrra heitlikum: enam on torme, nii Atlandi ja Vahemere tsükloneid kui ka kohalikke äikeseid, esinenud on väga kuumi ja ka jahedaid suvesid ning väga külmi ja vesiseid talvi. See ei ole aga võrreldav LääneEuroopale osaks saavate (lume)tormide ja üleujutuste ning Vahemeremaade kuumalainetega. Rääkimata Bangladeshist või troopikaookeanide atollsaartest, mida ähvardavad nii maailmamere veetõus kui ka orkaanid. Pikaajaliste kliimamudelite arvutuste põhjal on oodata meil keskmise temperatuuri ja mõningast sademete hulga kasvu. See, nagu ka pidevalt suurenev süsihappegaasi osakaal, soodustab taimede ja vetikate kasvu, Eestisse asuvad elama või hakkavad siin senisest arvukamalt kasvama seni lõunapoolsed liigid nagu laialehised lehtpuud või kormoranid, kuumadel suvedel vohavad veekogudes vetikad.

22

Suvise sademete hulga ja aasta keskmise temperatuuri muutumise prognoos 1961–90 ja 2071– 2100 keskmises võrdluses.2

Kliimamuutuse mõju ei ole lineaarne, kuid meie maapiirkondi mõjutab kliima eeldatav soojenemine suhteliselt vähe ja mitmes aspektis koguni pigem positiivselt. Soojem ja niiskem ilm suurendab biomassi produktiivsust, seda eriti troopiliste piirkondade kõrbestumise taustal, mistõttu tootliku maa hind maailmas kasvab järgmistel kümnenditel ilmselt oluliselt. Märgatavat toodangu kasvu võib viljelustingimuste paranemisel oodata ka Eesti põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris. Ka turismikeskkond paraneb. Eesti eeliseks on ka see, et asudes tormistel 60ndatel laiustel, oleme me äärmuslike ilmaoludega harjunud ja võimelised nende tagajärgi ennetama või kiiresti lahendama.

Heitlikumast ilmast on kõige rohkem ja vahetult ohustatud rannikualad, kus tugevad tuuled, veetõus ja jää võivad kahjustada elamuid ja rajatisi, mistõttu planeeringutes on tark sätestada täiendavad ehituspiirangud ja -nõuded. Et külma ja sooja õhumassi piir on suviti sageli Eesti kohal, siis sagenevad tõusva temperatuuriga tugevad äikesed ja trombid ka sisemaal. See tähendab vajadust ehitada hooned (eriti katused) tormikindlamaks.

Elektriliinid tasub rikete vähendamiseks kaabeldada. Põldudel oleks parem, kui suured massiivid oleks eraldatud metsaribadega, mis võtab tuulel hoogu maha ja vähendab huumuse ärakannet. Seega ei tasuks näiteks suurte põldude kraave võsast täiesti lagedaks raiuda, vaid seal võiks kujundada tormikindlamatest liikidest (kask, tamm, saar, mänd) metsaribad. Kuivendus- ja niisutussüsteemid leiavad ilmselt sagedasemat kasutust – need tasub korras hoida, et ei korduks 2006. aasta suve ja 2012. aasta sügise mured. Kuumadel suvedel on ohuks tulekahjud. Metsas tasub vältida monokultuure, mis on tormihellemad kui segamets, ja lageraideid, mis toovad kaasa naaberkvartalite või maaomanduste kahjustused. Pikemas perspektiivis tekib probleeme madalamatel metsamaadel masinate kasutamisega, kuna maapind ei külmu läbi.

2

Allikas: ec.europa.eu/eurostat

(materjali veebikood demo_r_gind3)

23

4.2 Tehnoloogiarevolutsioon: interneti võimalused ja ohud Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) on olulisim viimase kahe kümnendi ülemaailmse majandusmuutuse põhjustaja. Pärast 1990ndaid, mil interneti kasutamine levis ja rakendati uusi sidetehnoloogiaid – optilised kaablid, mobiiltelefonid jms –, on tekkinud päratult inforikkam ja dünaamilisem elu- ja ärikeskkond, mis on aga toonud kaasa mitmeid vastuolulisi muutusi. Ühelt poolt on infomaterjalide ja isegi telesaadete kokkupanemine muutunud imeodavaks, teisalt on võrgus juba pikemat aega infouputus, millest vajaliku ja usaldusväärse teadmise leidmine võib olla küllalt keerukas. IKT võimaldab küll suurel osal inimestest kodust lahkumata ja odavalt ära korraldada paljud teenused – suhelda riigiga, maksta arveid, osta pileteid jms –, kuid samas on meil tekkinud digitaalne lõhe, kus kümmekonna protsendi ennekõike vanemate inimeste, kes uute vidinatega veel sina peal ei ole, kulutused on suurenenud (näiteks makstes kõrgeid teenustasusid pangakontoris) ja ühiskondlikus elus osalemine piiratud. IKT võimaldab oluliselt suuremat tööalast ja seetõttu ka ruumilist mobiilsust (seda vaatleme järgmises alapeatükis), lubab inimestel töötada ka kodus ja kas või mererannas, kuid teisalt võimaldab just IKT asendada töötajad masinate ja teeninduskontorid iseteenindusportaalidega ning omakorda koondada juhtimisoperatsioonid ja koos sellega ka vastavad töökohad üha enam suurlinnadesse. Seega on IKTsse sisse programmeeritud nii suured võimalused kui ka senist elulaadi ja heaolu ähvardavad ohud.

Tuleb nõustuda Linnar Viigiga, kes väidab, et tänu internetile on väikeettevõttel võimalik end palju paremini teostada kui paarikümne aasta eest – suhelda üle Skype’i või teiste rakenduste praktiliselt tasuta kas või Uus-Meremaaga, osta raamatupidamisteenust ja suhelda riigiga. IKT võimaldab isiklikke, kogukondlikke ja välissuhteid kombineerides väga nutikaid ja kiireid lahendusi partnerite leidmisel, toodete arendamisel ja turundamisel. Eesti vanaema kootud kihelkonnamustriga käpik või heegeldatud laudlina võib olla Ameerikas või Aasias eksklusiivne ja kallis aksessuaar. Küll eeldab see aga potentsiaalsete sihtturgude keele ja kultuuri – ennekõike sealsete inimeste – tundmist ja võimet luua suhteid.

Väike kogukond ei saa suhelda kogu maailmaga, keskenduda tuleb mõnele sihtkohale.

Milline on aga õige? Rahvusvaheline suhtlemine on lihtsam, kui meil on inimesed, kes tunnevad nii teie kui ka sihtturu kultuuri ja inimesi. Selleks võib olla estofiilist sõpruspiirkonna ettevõtja või kultuuriinimene, selleks võib aga olla ka Eestist hiljuti teise riiki tööle asunud teie piirkonna noor. Lühikest aega välismaal elanud inimestel on üldjuhul suur koduigatsus, mistõttu nad on väga usinad kodustega suhtlema. Ärikontaktide vahendamine võib emigrandist noorele inimesele olla ka lisavõimalus oma karjääri edendada. Olla oma piirkonna saadik uues riigis on lisaks ka austav ülesanne.

Lõpuks võib tihedate kontaktide loomine ja hoidmine tähendada, et end pikemat aega välismaal teostanud inimesed naasevad koos oma kapitali ja teadmistega koju. Oma kandi inimeste (noorte) sugulaste ja neid huvitava tegevusvaldkonna väljaselgitamine ei ole kallis ega ka eriti aeganõudev, selliseid kontakte on eraldi loodud või veel lihtsamalt Facebooki jt suhtlusportaalide abil võimalik piirkondlikult vahetada, luues nii muu hulgas ka nišiturud oma piirkonna väiketootjatele.

24

Teine suurem võimaluste ring kohalikku toodangut müüa peitub kultuuris. Paljude toodete puhul moodustab olulise osa selle väärtusest kaubamärk, sageli ka tootmiskohaga seonduv lugu. Mille poolest on meie Kaera-Jaan kehvem kui korealaste Gangnam style?

Headeks juba toiminud näideteks on „Saaremaa valss“ kui Saaremaa turundusmärk Soomes ja „Taarka“ etendus Setomaal, mis on liigutanud tuhandeid inimesi nendesse kohtadesse reisima, seal tarbima ja ka kinnisvara soetama. Tegelikult on meie folkrockbändid, aga eriti Eesti klassikalise muusika heliloojad ja dirigendid saanud YouTube’is vägagi positiivset vastukaja (Arvo Pärdist on YouTube’i üles laaditud ligi 60 000 videot ja Google annab tema kohta ligi 15 miljonit viitamist!). Seega annab IKT puhul palju uusi võimalusi kunsti- ja kultuuriinimeste või nende kogukondade kaasamine, nende projektide sidumine kohalike tootjate ja teenusettevõtetega.

Küsimus on paljuski virtuaalruumis valitsevate hetkemeeleolude äratabamises, kuid samas ei ole masstuntus vajalikki. Maailmas on praegu umbes 2,5 miljardit interneti kasutajat ja kui iga tuhandes nendest leiab Eestist midagi huvitavat, siis teeb see kokku pea kaks korda rohkem inimesi kui Eestis elanikke. Ja kui siis omakorda iga tuhandes neist (s.o iga miljones internetikasutaja) soovib osta meie toodet – näiteks Haapsalu valge daami looga seotud salli –, siis on neid 2500. Multimeedia annab niisiis võimaluse levitada kogukondades „konserveeritud“ kultuuri – lugusid meist – ja selle raames turundada nii enda kaupu kui ka siinseid turismisihtkohti. Et virtuaalmaailmas on „jäme ots“ noorte käes, siis oleks võimalik koolide huvialaringides kohaliku kultuuri- ja käsitöömeistrite toodangut „virtualiseerida“ ja veebis huviliste kogukondi kasvatada.

Interneti levikul on siiski ka varjupool: nii näiteks hõreneb kontorite võrk ja halveneb pangateenuse kättesaadavus ja kasvab hind neile, kes mitmel põhjusel uut tehnoloogiat ei kasuta. Ilmselt on virtuaalteenuste kasutuselevõtt kõige negatiivsemalt mõjutanud just väikekülade eakate elukvaliteeti, kui nad ei ole võrgus surfamist endale selgeks teinud ja lähedal ei ela ka sugulasi, kes vajalikud operatsioonid nende eest sooritaks või sularaha pangast välja võtaks. Paraku on riik seadnud eakad maaelanikud teenuste koondamise ja pensionide kojutoomise maksustamisega omakorda täiendavalt linlastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda.

Siin on kogukonnal kaks põhimõttelist võimalust: kas viia inimesed teenuste juurde või tuua teenused kodule lähemale. Paljudes omavalitsustes on eakatele 1-2 päeval nädalas korraldatud suuremas keskuses arstil, poes ja pangas käimine. Toitu ja ravimeid koju tuua või transpordiga aitavad sotsiaaltöötajad. Samas võiks taolist teenust korraldada ka kohalik kogukond: külamaja või raamatukogu saab rakendada päevakeskuse ja teeninduspunktina, kus usaldusisikud aitavad teha ka võrgutoiminguid.

4.3 Üleilmastumine Üheks meie igapäevast elu muutvaks protsessiks on saanud globaliseerumine ehk üleilmastumine – majandus-, finants- ja kultuuritegevuse muutumine ülemaailmseks.

Globaalsete voogude praegune mastaap on saanud võimalikuks tänu uutele transpordi- ja sidetehnoloogiatele, millega saab infot, kaupa ja inimesi toimetada ka teisele poole maakera oluliselt väiksema aja- ja veokuluga.

Globaliseerumise eestvedajad on rahvusvahelised suurettevõtted, mis saavad tootmisoperatsioonide jaotamisega erinevate kohtade vahel oma kasumit suurendada.

Samas on üksikuteks operatsioonideks jaotatud pikkade väärtusahelate juhtimine üha

25

keerulisem, kasvavad kütusehinnad suurendavad veokulusid ja üha enam on inimesi, kes ei usalda enam kaubamärke ja nn omatooteid (mis tegelikult ei ole ju omatooted), vaid kes nõuavad toote kindlat päritolu või on aastaid korraldanud globaliseerumisvastaseid aktsioone.

Esialgu üleilmastumine veel süveneb. Euroopast-Ameerikast ja nüüdseks juba ka Eestist on suur osa töötleva tööstuse töökohtadest (näiteks õmblus, tekstiil ja elektroonika) peaasjalikult Aasia ja Ladina-Ameerika maadesse üle viidud. Aasia suurriigid, ennekõike Hiina ja India, aga ka Lõuna-Korea, Indoneesia jt, on Jaapani kõrval kasvanud majanduslikeks suurvõimudeks: neil on hiiglaslik siseturg, võimekus toota üha keerulisemaid kaupu ja ka investeerida.

Ida-Euroopa, sh Baltimaad, on olnud viimasel paarikümnel aastal peaasjalikult LääneEuroopa investeeringute sihtkohaks. See tagas algul uut tüüpi teenusmajanduse kasvu suurlinnades ja 2000ndatel tööstuskasvu ka meie väikelinnades ja suurkülades. Paraku liikus maale valdavalt odava tööjõu põhine allhanketööstus: tekstiil, pehme mööbel ja elektroonika koostetöö.

2000ndate laenupõhine tarbimiskeskne (kinnisvara)mullimajandus tingis kiire palgatõusu, mistõttu ettevõtete konkurentsivõime töömahukamas segmendis kiiresti kahanes. Kriisi ajal tehtud palkade korrektuur andis mõningast hingamisaega, kuid paljud ettevõtted on nüüdseks soetanud tootlikumad masinad, suurenenud on töö efektiivsus, ja selle võrra on vähenenud ka palgasaajate arv.

Meie praegu lihtsat allhanget tegeval ettevõtjal on tööjõukulude kasvu oludes loobumise kõrval kolm valikut: (1) asendada töötajad masinatega, (2) investeerida mõnda teise valdkonda või (3) leida endale olemasolevas väärtusahelas nišš, milles tal on (Aasia) konkurentidega võrreldes eelised. Konkurentsieelise võib tagada kohalik ressurss, olgu selleks siis savi, puit või keskkond; unikaalne teadmine või kogemus, mida on näiteks palkmajade või paatide ehitamisel põlvest põlve edasi antud; positiivne ärikultuur, mis tagab usaldusliku õhkkonna ja lubab tehingutel toimuda kiiresti; aga ka paindlikkus ja õppimisvõime: see, kui kiiresti suudetakse tootmist või teenust vastavalt kliendi vajadustele ümber korraldada.

Kohalikel ettevõtjatel ja liidritel on võimalik oma piirkonda (ettevõtluse arendamisel on selleks maakond või veelgi suurem ala, näiteks Lääne- või Lõuna-Eesti) nutikalt spetsialiseerides oma teadmisi kasvatada, et leida parimaid lahendusi ja tehnoloogiaid.

Teiseks võimaluseks suurfirmade survele vastu seista on ettevõtjate piirkondlik koostöö ja tööjaotuse korraldamine. Turg on niikuinii väljaspool. Päris palju kulusid on võimalik kokku hoida ühiselt oma tooteid turundades, logistikat ja hankeid korraldades.

Uue ajastu märksõnaks on teadmispõhisus. Et konkurentidest sammukese ees olla, peavad ennekõike ettevõtjad ise, aga ka nende arendustöötajad, niisamuti kui kohalikud ja piirkondlikud liidrid pidevalt koolituma, kaasama väljastpoolt uusi inimesi, kes tooks paratamatult sumbuvatesse kogukondadesse uut värsket mõtlemist. Eestis on praegu suuremates maakonnalinnades avalik-õiguslike ülikoolide kolledžid ja/või kutsehariduskeskused, kus töötavad „globaalselt suhtlemisvõimelised“ inimesed, toimides n-ö toruna maailma. Need koolid on olnud viimastel aastatel vägagi altid osalema piirkonnale olulistes arendusprojektides või ka neid vedama ja on kujunenud foorumiks, kus ka konkurentidest ettevõtjad ja poliitikud saavad kokku, et neutraalsel pinnal mõtteid vahetada. Kobardumine piirkondlike koolide ümber, kuhu hangitakse maailmast vajalikke teadmisi ja need siis kohalikuks tarbimiseks tõlgitakse ja kohandatakse, nendes pakutavate koolituste ja teenuste kujundamine on üks kohalike kogukondade võimalusi globaalses mängus osaleda. Aga siin on tegemist pigem 26

maakondliku lõikega, mis tähendab, et piirkonna omavalitsustel tuleb ühiselt vastavate struktuuride loomisse investeerida. Külakogukondade võimalus on aga endale selliseid teadmus- ja arendustöötajaid elama ja kogukonna liikmeks meelitada.

Rootsis on eeltoodust tulenevalt eelistatud seisu tõusnud nn suminakülad: sealsed hea elukeskkonnaga küladesse suvitama või elama asunud ärimehed, ülikoolide ja loomeinimesed on lülitunud kohalikku ellu, jaganud kohalikele oma kontakte ja teadmisi.

Toimub aktiivne suhtlus, „kohalik ja ajutine (suvine) sumin“, mille raames leitakse elukeskkonna parandamise võimalusi, aga arendatakse edasi ka uusi tooteideid ja leitakse olemasolevatele uusi turge. Ka meie kogukonnaliidrid võiksid senisest julgemalt kaasata suvitama tulnud ärimehi kohalikesse projektidesse. Niisamuti saaksime me hankida oma Põhjamaade sõpruspiirkondade sarnaste valdkondade ettevõtjate ja kohalike arendajate kogemust, kuidas luua Euroopa ja ka Aasia ärikontakte ja väärtustada kohalikke ressursse.

Eesti kohalikku ärikultuuri tuleb paraku suhtuda ka kohati kriitiliselt: tähtaegadest ei peeta kinni ja suhtlusoskus jätab soovida, napib taktitunnet, võõrkeeleoskust ja teiste kultuuride mõistmist. Õppereisid ja sõpruspiirkondade külastused jäävad suures grupis liikudes pahatihti pealiskaudseks (on piinlikke juhtumeid, kus mõni väsinud mees võõrustaja ettekande ajal norskama hakkab) ja ununevad kiiresti. Oluline on, et teadmiste omandajad oleks tulemusest ise huvitatud, mistõttu koolitused ja õppereisid tuleb põhjalikult ette valmistada ja seal osalemine peab sisaldama ka isiklikku panust ja õpitust teiste kojujäänute teavitamist.

4.4 Globaalne ressursinappus ja loodusvarade säästlik kasutamine Maal elab nüüdseks üle 7 miljardi inimese ja elanikkond kasvab 2050. aastaks üle 9 miljardi. Üha paisuv maailma majandus ja arengumaade industrialiseerimine vajab loodusressursse, mille hankimine on üha kallim. Ühene järeldus siit on, et ressursirikkad piirkonnad järgmistel kümnenditel võidavad. Seda muidugi juhul, kui on avalik kontroll ressursside üle ja neid rikkusi kasutatakse heaperemehelikult.

Eestis on elaniku kohta palju haritavat maad ja siit tulenevalt ka märksa enam ennekõike taastuvaid, aga leidub ka mitmeid taastumatuid loodusressursse. Kahele olulisimale neist, milleks on toit ja energia, pühendame eraldi alapeatüki. Hakatuseks käsitleks aga maavarade kasutamist, millel on nõukogudeaegsest riiklikust ja nüüd ka meedia andmetel kapitalistlike suurkontsernide röövmajandamisest väga negatiivne märk küljes, mistõttu inimesed tõrjuvad meil üldjuhul kaevandus- või ka näiteks tuulikuprojekte. Mitmed hiljutised planeeringuvaidlused tuuleparkide või kivimurdude-karjääride rajamisel on kantud emotsioonidest, mistõttu lahendid ei pruugi olla sobivad ei arendajatele ega ka kohalikele elanikele. Pahatihti toob umbvastasseis kaasa kohtuskäigu, kus kaotajaks kipub jääma väiksema rahakotiga kohalik kogukond.

Maailmas on arvukalt piirkondi, kus maavara(de) kaevandamine on rikkuse ja asula olemasolu aluseks. Kaevandamine ei tähenda ju enamasti allmaakaevandust. Eestis on aastasadu olnud kasutusel väikesed kohalikud paemurrud ja kruusa-liiva-saviaugud, kust on kohalike ehitiste ja teede tarvis materjali hangitud. Pigem ongi esmane küsimus objekti suuruses ja selle keskkonnamõjus. Parima lahenduse võti on kohalike inimeste ja võimude teadmistes ja teadlikkuses: võimes ja soovis kaasa rääkida, esitada arendajale 27

õigustatud ja mõistlikke nõudmisi. Vähetähtis ei ole muidugi ka arendajate valmisolek kohalike elanikega läbi rääkida, ebamugavused kompenseerida ja ehk ka kogukonnale osa kasumist eraldada.

Tuulikupark metsa taga, seni lagunenuna seisnud mõisakompleksi paigutatud hooldekodu või üle saja aasta taas avatud kivimurd annab tulu maaomanikule ja maamaksu omavalitsusele; loob töökohti, aitab teha korda kohaliku taristu ning võib ka toetada otseselt külakogukonna tegemisi.

Esmalt on kogukonnal oluline tunda oma piirkonna ressursse, et neid võimalikele investoritele isegi välja pakkuda. Lähikeskkonnast teatakse meil üllatavalt vähe. Teisalt tuleb tunda ressursikasutust puudutavaid seadusi ja teisi regulatsioone: uuringute tegemise korda, planeeringute ja keskkonnamõjude hindamist, mis üldjuhul eelnevad kaevandus- või ehitusloa saamisele. Näiteks ei ole üldjuhul uuringute teostamisel kuigivõrd suurt keskkonnamõju ja võib ilmneda, et vastavat ressurssi ei saagi kas siis tulenevalt selle vähesusest, kaevandamise kulukusest või keskkonnapiirangutest (kuna see ohustaks näiteks suurema ala põhjavee kvaliteeti või kaitsealuseid liike) tulenevalt kasutada.

Tegelikult ei ole niivõrd tähtis – kogukonnaliidritel ju võimalikki – tunda juura, geoloogia või keskkonnateaduse peensusi, vaid pigem tuleb tunda valdkonna eksperte. Eesti on väike ja asjatundjaid ei ole ülemäära palju. Nende kaasamisel ei ole vaja karta suuri kulutusi. Sageli piisab kümneminutilisest kõnest, et õiged otsad kätte saada. Sellise „kiirabi“ eest üldjuhul tasu ei võeta. On võimalik, et ala on juba varem uuritud ja aruanded tuleb vaid üles otsida. Mõnele teadlasele võib teie teema aga sedavõrd huvi pakkuda, et ta võtab koos oma õpilastega teadusprojekti või harjutustöö raames teie piirkonda põhjalikumalt uurida.

Kolmandaks on tähtis olla kaasatud, leida kogukonna liikmete seast inimesed, kes protsessides osalevad ja ühishuvide eest seisavad. Kogukonna esindamine kipubki sageli olema põhiprobleem, sest üldjuhul napib eestvedajatel aega. Ka kohalikus omavalitsuses ei pruugi olla kogemust, kuidas tellida uuringuid, koostada keskkonnamõjude hindamisi ja pidada arendajatega läbirääkimisi. Et neid kogemusi napib ka arendajatel, siis kipuvad nad aja säästmise huvides kohalike elanike kaasamist vältima ja ka volikogust „üle sõitma“.

Kokkuvõttes ei olegi võimalik anda üht head retsepti. Pigem on lahenduseks jätkuv teiste, aga ka enda kogemusest õppimine, eelhoiakute muutmine ja ennekõike aktiivne osalemine uuringute ja planeeringute koostamisel. Loodusvarade kasutamine ei pruugi olla a priori halb, vaid kõik sõltub tingimusest.

4.5 Toidutootmise kasvavad võimalused ühistegevuses Kui Eestis kasvavad põlluviljad ja mets kliimamuutuse tulemusel kiiremini, siis LõunaEuroopas, rääkimata troopikast, toob see kaasa veepuuduse ja toodangu vähenemise.

Ehkki uued sordid, geneetika ja teiste teadussaavutuste kasutamine on saagikust arengumaades oluliselt suurendanud, siis viljaka maa hulk tulenevalt kõrbestumisest, aga ka inimasustuse (linnade) alla minevast pinnast üha kahaneb. Üha suurem osa toiduainetest ja loomasöödast läheb ka biokütusteks. Toidu defitsiiti suurendab oluliselt suurte uustööstusmaade nagu Hiina ja India kasvav ostuvõime, kus loomakasvatussaaduste ja seega ka mitu korda enam taimsete söödaviljade tarbimine 28

kasvab ennaktempos. Toidu eksport Aasiasse on pikaajaliselt kasvav äri: mitte ainult põllu- ja loomakasvatussaadused, vaid ka akvakultuur ja metsasaadused. Et kala on looduslikest veekogudest ülepüütud ja seda napib, on näiteks kalakasvatuse maht suurenenud maailmas viimase 30 aastaga enam kui 10 korda.

1992–2004 vähenes Eestis küll haritava maa pindala enam kui poole võrra, kuid on pärast euroliitumist taas kosunud. Osa sellest maast ilmselt ei tasu kas siis boniteedist või ka asukohast-tehnoloogiast (väga väikestel eraldatud maatükkidel) tulenevalt metsa alt enam üles harida.

Sellegipoolest on Eestis põllumajandusmaad (koos rohumaadega) 855 000 hektarit ehk 0,66 ha inimese kohta, millega oleme Euroopas üks esimesi – meil on seda elaniku kohta näiteks ligi kümme korda enam kui Belgias ja isegi kaks korda Eesti põllumaa 1980-2010 enam kui Rootsis. Põllumajandusmaa kasutamine ja maa hind on tõusuteel ja sellele aitab jõudsalt kaasa ka ELi pindalatoetuste kahekordistumine.

Globaliseerumise ja suurte jaemüüjate „omatoodete“ laieneva leviku vastutrend on kohalik toit. 2011. aasta boikott Rimi vastu tõi Eesti liha selle suurettevõtte lettidele tagasi. Üha rohkem on inimesi, kelle organism ei talu intensiivtootmises kasvatatud saadusi või kelle eetika ei luba süüa vabrikus kasvatatud loomade liha. Eestis on kenasti laienemas mahetootjate võrgustikud. Ka kasvav turismi- ja tervisesektor vajab värsket kohalikku toitu. Puhas toit kindlalt tootjalt on nišš, mis rikka toidukultuuriga jõukas, kuid vananevas ja terviseteadlikus Euroopas saab ainult kasvada.

Kohalikel arendajatel on toidu tootmisel ja turundamisel võimalik väga palju ära teha.

Kõigepealt tagada oma piirkonna suvitus- ja suurkülade varustamine: kohalike toiduturgude, mis on Euroopas taas kasvavalt populaarsed, ja ukselt-uksele otse tootjalt tarbijale (OTT) varustusvõrgustike korraldamine. Edasi lähedaste linnade varustamine kohaliku puu- ja köögivilja, aga ka valmistoodanguga. Ja siis juba suuremate koostöövõrgustike raames üleriigiliste hangete täitmine ja eksport. Siin on tootjate ja riigi koostöös võimalik välja arendada oma kaubamärgid. Seda on ka juba mõnda aega tehtud. (vt ka IKT)

4.6 Kütuste ja energia hinna tõus: biokütuste tootmine ja hoonete energiasääst Energia tarbimine maailmas kasvab ja seda eriti kiiresti industrialiseeruvates Aasia maades. Samas üritatakse maailmas ELi eestvedamisel kahandada süsinikdioksiidi maksustamisega selle kasvuhoonegaasi emissiooni. See tingib energiahindade tõusu ja kasutatavate kütuste struktuuri olulise muutumise. Et taastuvad energiaallikad on süsinikumaksust priid ja valdavalt ka riiklikult toetatud, siis on juba nüüd, aga eriti lähikümnenditel oodata ökoenergeetika ja biokütuste tootmise valdavat kasvu.

29

3

4

5

Energiahindade tõusuga saab üheks täiendavaks põllumajanduse ja metsanduse, aga ka rannarahva teenistusvõimaluseks energia tootmine. Praegu mädaneb miljoneid tihumeetreid puitu ja toetustega niidetav hein kasutult ja suurendab meie CO2 emissiooni.

Biomassi kasutamine, alustades halupuude tootmisest ja lõpetades põhu, heina ja võsa müümisest energiakandjate (pelletite, briketi) tootjatele on juba levimas, kuid hinnad kõiguvad sõltuvalt kogustest ja asukohast väga palju. Biogaasi tootmine on pigem suuremate farmide võimalus. Tuulikud võivad aga anda nii maaomanikele kui ka kogukonnale arvestatavat pikaajalist tulu.

Teisalt püütakse energiat kokku hoida: rakendunud on uued ehitusnormid: soojustatakse või ehitatakse ümber olemasolevaid hooneid. Tasapisi muutub kogu ehitus ja kasutatavate materjalide valik. Kohalikud ehitusmaterjalid – puit, põhk, roog, vill, savi, 3

Allikas: http://www.treehugger.com/corporate-responsibility/world-energy-use-to-increase-53-by-2035-despite-facebookchanges.html 4

Allikas: http://www.via-azul.eu/images/lbst-alternative-world-energy-outlook-2006.jpg

5

Allikas: Orr, L., Changing the World´s Energy Systems. Stanford University Global Climate & Energy Project: SRI Consulting

30

paekivi jt – on tervislikud ja aitavad oluliselt vähendada CO2 päästu ja veokulusid, mistõttu võiks oodata väiketehnoloogiate ja ka suurema käsitöökomponendiga ehitustehnoloogiate tagasitulekut.

Kolmandaks, seda ennekõike suurte linnade lähedal, aitab energiakulusid ja inimeste aega säästa ühistranspordi parem korraldamine, s.o nii liinivõrgu kohandamine muutunud oludega kui ka kohalike biokütuste (gaasi, etanooli, diisli) kasutamine.

Energia- ja transporditaristu investeeringud on üldjuhul väga suuremahulised ja pika tasuvusajaga. Vastavate projektide teostamisse on kaasatud keskvalitsuse agentuurid, omavalitsused ja (suur)ettevõtted. Samas on taastuva energia tootmine ja jaotus võrgupõhised: nii tarbijad kui ka varustajad (kütuste tarnijad, maa rentijad) paiknevad üle riigi hajali.

Suurematel energiaprojektidel on suur keskkonnamõju ja need eeldavad pea alati ka planeeringu ja keskkonnamõju hinnangu koostamist. Kogukonnal ja mõnel eestkõnelejal võiks olla baasteadmised ökoenergeetika ja -ehituse valdkonnast, et teha tarku, nii kogu Eesti ühiskonna kui ka kohaliku kogukonna pikaajalistele huvidele vastavaid valikuid.

Piirkondlikus koostöös on võimalik rakendada senisest märksa enam kohalikke ressursse ja luua nende kasutamiseks uusi töökohti.

4.7 Inimeste kasvav füüsiline ja virtuaalne liikuvus Uus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, odavlennud ja autostumine, aga ka Euroopa piiride avanemine on loonud paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes hoopis liikuvama ühiskonna, kus ühelt poolt käiakse tööle palju kaugema maa taha, ka üle riigipiiride, aga teisalt on paljudel võimalik töötada, teenuseid ja kaupu tellida kodust lahkumata.

Mobiilsuse kasvu mõjusid saab hinnata kahel tasandil: rahvusvahelisel ja riigisisesel.

6Piiriülese

tööturu mastaapi ja mõju saab ilmselt kõige paremini hoomata pühapäevaõhtusel Tallinna–Helsingi laeval. Veidi väsinud, aga ikka veel lõbusatest nädalalõppu veetnud soomlastest enam on seal nendest märksa tõsisemaid ja keskendunud Soome tööle suunduvaid Eesti inimesi, kellest mitmed istuvad oma sülearvutiga töötades-suheldes lausa koridoris põrandal, et seinapistikust voolu saada või omaette olla.

Tegelikult on füüsiline ja kultuuriline lähedus Soomega paljuski positiivne, sest võimaldab sagedasti kodus käia. Teine lugu on nendega, kes töötavad Austraalias ja Ameerikas – sealt juba iga nädal koju ei käi. Teises riigis tööl käimine põhjustab pere- ja sotsiaalprobleeme ja viib pikaajalise pendeldamise korral kas perede lõhenemisele või lahkumisele. Lõppeks mõjutab see otseselt kogukonna toimimist ja tekitab muret liidritele.

6

Allikas: CEDEFOP, Skills supply and demand in Europe, 2010 (http://www.cedefop.europa.eu/en/publications/15540.aspx)

31

Soome tööturu avanemine 2006. ja Schengeniga liitumine 2007. aastal sattusid samale ajale tööturule suunduvate noorte eagruppide suurima arvukusega. Kui 2008. aasta majanduskriisiga kadus paari aastaga enam kui 100 000 töökohta, siis põhjustas see Eestis ülikõrge noorte tööpuuduse (33% – 5. koht Euroopas 2010), mis ääremaalistes maapiirkondades lähenes 100 protsendile ja ajendas otseselt töörännet välismaale. Samas on mitmed sotsiaalteadlased leidnud, et lisaks tööpuudusele peletab noori riigis ja eriti teatud piirkondades valitsev suletus ja tõrjuv hoiak uuendustele: „Oodatud euroopalike väärtuste võidulepääsu asemel on Eestis pealetungile asunud uuskonservatiivsus. /…/ Ehkki osale vanemast põlvkonnast võib olla meeldiv soojendada end minevikuväärtuste paistel, ei tarvitse riigi suurenev roll ja tugevnev sotsiaalne kontroll paeluda noori. Pigem võib konservatiivsete väärtuste domineerimine ja oma järelevalvefunktsioone sammsammult laiendav riik tekitada nooremas põlvkonnas emigratsioonisurve.“ (Kivirähk 2007)7. See hoiatus on tänaseks leidnud kinnitust.

Et Euroopas lisandub alates 2010. aastast tööturule vähem uusi töötajaid, kui sealt lahkub, siis loob see lähikümnendil sõltumata isegi majandusolukorrast veelgi tugevama tõmbe mitte ainult talentidele, keda jahitakse üle maailma, vaid praktiliselt kõikidele töötajatele – pensionile siirdujad vajavad asendamist. Neid noori, kes on välismaal juba tööd ja tunnustust leidnud, on ülimalt keeruline, kui mitte võimatu nüüd ja kohe tagasi tuua. „Talendid koju“ projekti tulemuseks oli 27 naasnut – seda oludes, kus aastane rändesaldo on isegi ametliku statistika alusel rida aastaid mitme tuhandega miinuses. Üheks maailmaeestlaste rakendamise võimaluseks on 2. alapeatükis (IKT) kirjeldatud topeltvõrgustike loomine ja osalusvõimaluse loomine siinsetes ettevõtetes. Kui välismaal töötaval inimesel või ettevõtjal on või saab olema (pärandatud) kinnisvara ja sõpruskond kodumaal, siis on see täiendavaks tõukeks koju naasmisele. Teine valikukoht tekib siis, kui otsustatakse tööpinget vähendada ning otsitakse rahulikumat ja odavamat elukohta.

Väga närvilistel ametikohtadel, näiteks börsimaakleritel, võib see juhtuda veel küllalt noores eas. Kui kodukohaga on sidemed säilinud, siis saab nostalgia järgmise eluetapi koha valikul sageli määravaks. Eestis on ka juba ridamisi näiteid, kus Euroopa inimene tuleb siia, õpib ära keele ja toob külla palju uusi teadmisi ja avatust. Kõikidel nendel juhtudel on oluline, et kogukond oleks positiivne ja osavõtlik, kaasaks maailmakodanikud oma tegevusse ning aitaks ka siinse bürokraatiaga võimalikult valutult hakkama saada.

4.8 Eeslinnastumise ja linnakülade probleemistik Maailmas on üldplaanis elanikkond viimastel sajanditel linnadesse koondunud, hiljuti ületati 50% piir. Peaasjalikult on linnastumist põhjustanud tehnoloogia areng ja sellest tulenev töökohtade iseloomu muutus: kunagi hajutatud esmasektor (põllumajandus, metsandus, kalandus) vajab nüüd vaid mõne protsendi tööjõust ja globaliseerumisega suurlinnade city’des ehk ärilates paisunud finants- ja teised äriteenused on palganud hulgaliselt uusi valgekraesid. Kriisi järel on metropoliseerumine osas maades peatunud, uusi selgeid mustreid pole aga veel välja kujunenud. Arengumaades jätkub linnastumine kiires tempos.

7

Kivirähk, J. (2007). Vanameelne ühiskond peletab noored. Eesti Ekspress (http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/vanameelne-uhiskond-peletab-noored.d?id=27673225)

32

Euroopa on tegelikult keskmiste-väikeste linnade ja suurkülade kontinent. Erinevalt Eestist ja teistest väga hõredatest Põhjamaadest on Euroopas asustus valdavalt koondunud kompaktsetesse asulatesse. Kääbusriike arvestamata ulatub Euroopas lisaks Eestile vaid Lätis ja Maltal pealinnaregiooni elanike arv üle kolmandiku. Euroopas on soovitatud arendada polütsentraalset ehk mitmekeskuselist üksteist täiendavate linnade võrgustikku. Hollandis ja Saksamaal on see ka rakenduses ja toimib hästi, ka Põhjamaad on viimasel paarikümnel aastal ühendanud oma keskmised linnaregioonid kiirraudtee ja lennuühendustega ühtsesse võrgustikku. Seda kavandatakse ka Eestis.

8

Linn on läbi aegade olnud keskus: töö-, õppimis-, kohtumis-, suhtlemis-, teenuste saamise ja kultuurivahetuse koht laiema tagamaa maaelanikele. Hiljem valgusid linnad üle oma piiride, mistõttu on maa ja linna piirid hägustunud – toimunud on linnaelanike massiline „maastumine“ ehk eeslinnastumine: Londoni lähialadel juba 19. sajandi lõpus ja USAs koos autostumisega 20. sajandi alguses. Jõukamad ja mobiilsemad inimesed eelistavad elada maalises keskkonnas ja rajavad oma kodud linna lähedale maale, kus enamik linnakülade elanikest käib linnas tööl ning saab sealt ka suurema osa oma teenuseid.

Võrreldes Läänega, kus eeslinnastumine on toimunud üle sajandi ja linnaregiooni elanikest elab keskuslinnas vaid kolmandik kuni pool, on Eestis „ameerikalik“ valglinnastumine alles alanud. Kui arvestada praegu tööturule alles suunduvaid arvukaid noorte vanusegruppe, siis saavad linnakülad veel mitmekümnel aastal kindlasti elanikke juurde.

Tõsi, elamuehituse aktiivsus sõltub olulisel määral majandusolukorrast ja laenuintressidest.

8

Allikas: https://www.siseministeerium.ee/public/2_Eesti_2030_Transport_Dago_Antov.pdf

33

4.9 Elanikkonna vananemine ja tootmisjärgne ühiskond maal Euroopas on 2050. aastaks 50 miljonit üle 65 aasta vanust inimest enam, Eestis kasvab see vanusegrupp 100 000 võrra. Seni on meil vananemisega seoses valdavalt räägitud pensioniea tõstmisest (ja seda ka tehtud), sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi pankrotiohust, kuid eriti pole juttu olnud vananemisega seotud võimalustest.

Eestis on keskmine eluiga ja ka tervelt elatud aastad kenasti kasvanud. See tähendab, et eakamad inimesed, kes on üldjuhul väga kohusetundlikud ja head tööinimesed, saavad kauem töötada. Paraku on praegu selle põlvkonna inimeste haridusbaas õhem ja nõukogude aja pärandina ka pealehakkamist vähem. Siin on kogukonnal võimalik eakamatele inimestele palju toeks olla nii julgustamisel, kontaktide vahendamisel kui ka transpordi- ja IKT võimalustega toetamisel – et inimesed ei jääks kõrvale, vaid saaks ühiskonnas ja kogukonna tegemistes osaleda. Erilist tähelepanu vajavad siin mehed.

Samas on aga ilmne, et Euroopa tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemid on sunnitud rakendama senisest odavamaid lahendusi. Esiteks saab märksa suuremaks väärtuseks hea tervis.

Tervena elamine – tervislikud eluviisid, kehakultuur, tervise eest hoolitsemine jms – on edaspidi üha enam soositud ja haigestumine läheb inimestele üha kallimaks.

Sotsiaalhoolduses saavad eelistatuks avahooldus ja võimalik, et ka traditsioonilised kogukonnapõhised hooldusskeemid, mis võimaldaksid nii vabatahtlike kui ka madalapalgaliste osaajaliste kogukonnatöötajate rakendamist.

Maapiirkondade suureks võimaluseks ongi kujunemas nn hõbemajandus – eakate inimeste tervishoiu ja hooldusteenuse ettevõtlus. Lääne- ja Põhja-Euroopast siirdub sealjuures eeldatavasti olulisel määral teenuste tarbijaid odavama töö maadesse IdaEuroopas, kusjuures eriti head eeldused on siin varsti 200aastase spaatraditsiooniga Eestil. Kui piirkonnas on näiteks atraktiivse keskkonnaga heas seisus mõisakool, kuhu õpilasi ei jagu, siis tasuks kogukonnal tõsiselt aru pidada, mida selle hoonega edasi teha.

Kas lasta sel laguneda, müüa see välismaalasest ettevõtjale elumajaks, mida too siis kasutab paaril nädalal aastas, või arendada seal välja hooldekodu nii oma piirkonna kui ka Tallinna ja ehk ka välismaa eakatele, millega piirkonda loodaks mitukümmend uut töökohta ja tekiks ka täiendav nõudlus kohalikele toidutootjatele. Maakohtades loovad töökohti ka erivajadustega inimeste hooldekodud, SOS-lastekülad jmt.

Eakate inimeste osakaalu kasv loob üsna erineva ruumikasutuse: linnad kahanevad ja hea keskkonnaga maapiirkonnad saavad olulisel määral pensionipõlve veetvat ja jõudeelu elavat rahvast juurde. Seda tingimusel, et tagatud on juurdepääs ja vajalikud teenused.

See tähendab, et elanikkonna hajutumine saavutab tõenäoliselt maksimumi paarikümne aasta pärast 2030ndail, mil arvukad 1980ndate vanusegrupid lähenevad 50 eluaastale.

Suurlinnast või välismaalt koju naasevad inimesed on selleks ajaks kogunud eeldatavasti arvestatava pensionifondi, mille kulutamine annab võimalusi sotsiaal- ja tervishoiuteenustele. Kogukonnal annab palju teha selleks, et maale suunduvaid eri

inimesi kohalikku ellu kaasates tagada ühelt poolt meeldiv sotsiaalne keskkond ning teisalt jälle arendada terviseprojekte ja hooldusteenuseid.

Läänes sai juba 1980ndatel selgeks, et ettevõtete konkurentsivõimet ja uusima tehnoloogia soetamist toetav põllumajandus- ja regionaalpoliitika tekitas kohati pigem täiendavaid probleeme, kuna töökohad kadusid (nii nagu praegu Eestiski) või siis muudeti üliefektiivse tootmisega pöördumatult halvemaks keskkond. Tootmisjärgne arengumudel (post-productivism) selgitab, et kõikides piirkondades ei ole tööstustootmine võimalik ega vajalikki – pigem tuleks keskenduda headele inimsuhetele ja elukeskkonna – nii füüsilise-, sotsiaalse kui ka kultuurilise keskkonna – parendamisele.

Paljud maale naasnud loomeinimesed on produktiivsed kõrge eani, nende juures käib ande austajaid ja nad on seotud erinevate ettevõtmistega. Üheks tootmisjärgse arengumudeli iseloomulikuks tunnuseks on ka öko- ja teiste eripäraste kogukondade (Eestis näiteks viikingite küla, kunstiinimeste kommuunid, erinevate religioonide kongregatsioonid jms) teke. Sellised inimkooslused pakuvad eneseteostusvõimalusi, meelitades nii üle maailma kohale talente – eriliste oskustega inimesi. Siin on oluline aga ka vältida erinevate kogukondade konflikte, mis võivad väga eripäraste gruppide puhul tekkida, ja nende ressursside rakendamiseks teha koostööd kohalike turismi- ja hooldusasutuste, talude ja tootjatega. Kogukonnal võiks olla ülevaade kohalike erioskustega inimeste ja gruppide teadmistest ja oskustest.

35

5. Eesti küla kümme aastat hiljem. Muutustest Eesti maapiirkondade arengus võrreldes 2003. aastaga, mil külad alustasid oma arengukavade koostamist Viimaste kümnenditega on väline külapilt valdavalt paranenud: näeme heakorrastatud talusid ja väikekülasid, korda on tehtud külatänavaid ja -keskusi, rajatud veesilmi ja ujumisrandu. Kahjuks riivavad siiani pilku aga ka räämas mahajäetud hooned sotsialismiajast. Maakeskkonna kasimine võtab veel aastaid, kuid juba praegu on ida poolt tulles Eesti piiri ületades kontrast märksa suurem kui siit edasi Läände poole kulgedes.

Ajastu suuremad muutused seonduvadki ilmselt maailma avanemisega seotud inimeste muutuvate väärtushinnangutega, Eesti küla on saanud osaks Euroopa ja globaalsest külast. Viimane mõiste on küll kasutusel metafoorina, iseloomustades ühiskonna avanemist ja kommunikatiivsust, kuid me võime seda võtta ka sõna-sõnalt: maapiirkondade tulevikega tegeletakse nii ELi kui ka ÜRO allorganisatsioonides ja meil on tänu nendele võrgustikele võimalik õppida nii mujalt Euroopast kui ka teiselt poolt maakera.

Viimasel 20 aastal järgnes nõukogude pseudokollektiivsusele ühelt poolt elanike juurte juurde tagasiminek – nii mõnelgi juhul sõjaeelsete talude ja keskkondade taastamine – kui ka avanenud võimalused hakata globaalseks kodanikuks: paljud ongi läinud laia maailma õnne otsima. Eesti küladesse on aga samal ajal tulnud ka palju uusi inimesi. Võrreldes varasemaga on nii püsiasukad kui ka sisserännanud igapäevaselt liikuvamad: ideed, kombed vahetuvad ja arenevad kiiremini kui eales. See kasvav mitmekesisus kätkeb endas ka ohte.

Keskseks maaelu küsimuseks, seda ennekõike kaugemates väikekülades, on saanud toimetulek muutustega, mis on peamiselt seotud töökohtade kaotuse ja teenuste kaugenemisega. Eesti väikeküladel on ilmselt kõige vastandlikumad väljakutsed: paljusid ähvardab lõplik hääbumine, kuid avanenud maailm pakub ka seniolematuid võimalusi, näiteks ümberkujunemine puhkekülaks inimeste elukoha ja linlastele patareide laadimist pakkuva puhkekoha või loodushuviliste maise paradiisina, kus vaadelda mõnd haruldast kooslust või liiki. Küsimus on paljuski selles, kuivõrd üks või teine küla ja selle elanikud suudavad ja tahavad uusi võimalusi ära kasutada.

Ennekõike on kriitiline, kuivõrd suudetakse üles ehitada jätkusuutlikud kohalikud kogukonnad ja nendega seotud võrgustikud nii kodu- kui ka välismaal elavatest inimestest, kes sellest kohast hoolivad. Või jooksevad elanikud eri suundades laiali ja seisame silmitsi ohuga, et kasvab nende kohtade arv, mis kas langevad üldse ruumikasutusest välja või kus inimesi käib suvekodudes vaid hooajaliselt.

Kogukondlikkus on teemaks ka kiiresti kasvanud linnakülades, kus uusasukad on nii mõneski kohas loonud oma konkureerivad seltsid, mistõttu ühisasja ajamise asemel käiakse hoopis oma õigusi kohtukulli ees kaitsmas. Õnneks on need erandid. Märksa sagedamini on linnakülade uuselanikud töö ja rahateenimisega sedavõrd hõivatud, et ei

36

leia mahti kogukonna elus osaleda ja sellesse panustada. Rõõmustav on siiski üldtrend, millega ka linnaküladesse tekib üha enam seltsielu ja ühistegevust. Isegi endistes linnaagulites on tekkinud sõnakad ja söakad parema keskkonna nimel tegutsevad seltsid.

Suvitusküladeski võib tekkida vastasseis põliselanike ja uusasukate-suvitajate vahel, sest edasist arengut nähakse erinevalt. Viimased võivad esimeste arendusideed põhja lasta, sest kardavad, et kaob rahu ja vaikus, mille nimel nad on sinna tulnud. Nii võib külavanemal olla üksjagu tegemist, et vastandlikke huve ühe mütsi alla mahutada ja huvilisi ühe laua taha saada. Alljärgnev olulisemate Eesti-siseste muutuste ülevaade peaks andma materjali ja ideid asendamaks emotsionaalset diskussiooni mõnevõrra ratsionaalsema ja argumenteeritumaga.

5.1 Elanike koondumine linnaregioonidesse ja eeldatav hajutumine 20 aasta pärast Viimastel kümnenditel on rahvastik koondunud ennekõike Tallinna ja Tartu linnapiirkonda, aga ka suuremate maakonnalinnade lähedusse – kasvanud on linnakülad.

Tõsi, mikrotasandil ilmneb, et väheneb pigem linnade ja keskusasulate kortermajade elanikkond, kasvanud on aga külade elanike arv. Nii et ühelt poolt toimub elanike koondumine – linnastumine, kus rahvastik koondub valdavalt Tallinna, Tartu, Pärnu linnapiirkonda, kus on paremad töö- ja haridusvõimalused, ja teisalt jällegi – ennekõike meeldivat elukeskkonda pakkuvate – külade elanike juurdekasv ka ääremaalistes piirkondades.

9

9

10

Allikas: Geomedia (http://geomedia.ee/)

10

Allikas: Statistikaamet. REL 2013 (www.stat.ee)

37

Kohaliku tasandi asustuse muutuse mustrid Harju- ja Võrumaal nii väga ei erinegi.11

Rahvastiku suurlinnapiirkondadesse koondumisega kaasneb elanikkonna vähenemine ja vananemine. Oleme siiski jõudmas pöördepunkti, sest rändeeas noori jääb järjest vähemaks, kuna uued tööikka jõudvad vanuserühmad on varasemast märksa väiksemad.

See tähendab, et paarikümne aasta pärast suureneb vanemas tööeas inimeste arv, kes üldjuhul eelistavad elukohaks odavamat ja rahulikumat maalist keskkonda, 100 000 võrra. Maapiirkondadel on võimalik inimesi juurde saada. Seda muidugi juhul, kui suudetakse tagada sobiv elukeskkond, juurdepääs (teed ja transport), turvalisus ja vajalikud teenused.

11

Allikas: Statistika, REL 2013 (http://www.stat.ee/67172)

38

12

14

13

Aastaks 2018 väheneb 15–24aastaste noorte arv riigis ligi 40%. Mitmetes valdades väheneb noorte arv koguni alla poole praegusest, mistõttu ettevõtete võimalused töötajaid leida vähenevad veelgi. Piirkonniti kasvab palgasurve. Samas on noorte (20– 34aastaste) naiste väljaränne olnud intensiivsem kui meestel, mistõttu on meil kujunenud eriti terav pruudiprobleem, mis omakorda takistab pere loomist ja ka sotsiaalset suhtlust kohtadel. Väheneva elanikkonnaga kahaneb nõudlus teenustele. See kõik sunnib ettevõtteid töötajaid asendama masinate-robotitega või oma ärimudelit muutma.

a)

b)

c)

d)

Joonised

(a

12

Allikas: http://www.stat.ee/rahvaloendus-2000

13

Allikas: http://www.stat.ee/rahvaloendus-2000

14

Allikas: http://www.stat.ee/rahvaloendus-2000

15

–d)

Allikas: Statistika, REL 2013 (http://www.stat.ee/67172)

39

15

Rahvastikuprotsessid toimuvad Eesti kohati erinevalt. Linna- ja puhkekülades toimub püsi- ja osaajaelanike kiire juurdekasv, mistõttu seal on kasvav teenuste puudujääk.

Samas on uued külaelanikud jätkuvalt seotud linnaga ega pruugi lülituda külaellu.

Linnadest kaugemal asuvates väike- ja suurkülades on aga teemaks elanikkonna kahanemine, teenuste valiku vähenemine ja üha probleemsem eriti just eakate ja erivajadustega inimeste toimetulek, kes ise autoga ei sõida.

Igal juhul on siin esmalt abiks elanike koostöö oma kandi rahvale vajalike teenuste tagamisel nn kogukonnateenuste kaudu. Eesti küladest leiab hulgaliselt häid näiteid, kus ühiselt otsustati mõni olemasolev hoone või senine raamatukogu multifunktsionaalseks külamajaks-teeninduskeskuseks kohandada.

Näiteks on Sänna mõisas lisaks raamatukogule pood, noortekeskus, võimalik pesta ennast ja pesu, valmistada ühiselt toitu, laenutada raamatuid, käia kino vaatamas, kuulata loenguid, teha pereüritusi ja kogukonnaliikmete suuremaid koosviibimisi, korraldamisel on laste päevahoid ja huviharidus jne. Kõiki neid teenuseid korraldab üks pere.

Tühjade majade probleemi on mitmed kogukonnad lahendanud sel moel, et on aidanud leida sinna uusi omanikke või üürnikke. Mõistagi on sel juhul püütud uute omanike ja elanike valikut mõjutada. Hallistes korraldas taolisi omanikevahetusi vallavanem Andres Rõigas ja uuteks omanikeks said ennevõike linnaelanikud, kes lülitusid ka kohalikku seltsiellu.

Misso vallas oli tühjade elamute täitmise eestvõtjaks ettevõtja Tiit Niilo ja koos tühja majaga pakutakse seal Uudista Misso tegemisi ja Tule maale kodulehte algatuse „Tule maale“ raames inimestele ka töökohti.

Uudista Sänna Kultuurimõisa tegemisi

Laste arvu vähenemise tõttu on tühjaks jäämas nii mõnigi koolimaja. Nüüd tasub kogukonnal aru pidada, kas lasta uhkel hoonel laguneda, leida sellele rikas linlane, kes teeb sellest endale suvemaja, kus viibib ehk mõne nädala aastas, või saab sellest hoonest pansionaat või hooldekodu, kus pakutakse tööd ja vajatakse kohalikke tooteid (ennekõike toitu ja kütet). Elanikkonna vananemisega on üha enam neid, kes vajavad kõrges eas hooldust. Et ka peremudel on muutumas – noored ei ela enam vanematega koos ja eelistavad koduhoolduse asemel tellida pigem teenust –, siis on hooldusteenuse nõudlus pidevas kasvus.

40

5.2 Ees-, valg- ja hajalinnastumine Kuigi praeguse haldusjaotuse põhine statistika linnastumise kasvu Eestis ei näita, siis on Tallinna ja Tartu, vähemal määral Pärnu jt suuremate linnade lähivaldade elanikkond kasvanud – toimunud on eeslinnastumine. Olulises mahus võeti juba 1990ndatel aastaringsesse kasutusse suvilad ja 2000ndate kinnisvarabuumi ajal ehitati ka palju uusi elumaju. Mitmed linnalähised suvilapiirkonnad ja külad on muutunud väikelinnadeks ja linnaküladeks. Linlik elulaad on laienenud varasematesse linnaümbruse maakohtadesse.

Igapäevased pendelrände alad ja keskuste juurde kuuluvate valdade arv.16

Tegelikult oli linnastumine tõusuteel juba pärast 1992. aastat. Tulenevalt tehnoloogia-, ettevõtlusstruktuuri ja halduskorralduse muutusest on maal ja tööstuspiirkondades mitu korda vähenenud peamiselt esma- ja tööstussektori sinikraeliste töökohtade arv. Juurde on tulnud peamiselt suurlinnade valgekraelist äri- ja erateenindust ning avaliku sektori töökohti. See aga ei tähendanud, et inimesed oleksid linnadesse elama asunud. Kõigepealt lahkus 1990ndatel töö kaotanud vaesem rahvas oma linnakortereid maha müües või neid välja rentides aedlinnadesse, samas neid aastaringseks elamiseks ümber ehitades.

Jõukamad hakkasid 2000ndatel raha odavnedes (intresside alanedes) teostama Soome televisioonist aastakümneid nähtud „Ameerika unistust“ – elamist oma majas – ja kolisid linna piiri taha. Nüüd me mäletame seda perioodi kinnisvaramulli nime all. Samas pole soov oma maja omada kuhugi kadunud. Arvestades läänelike hoiakute tugevnemist ja meie pereloomisikka jõudvate noorte arvukaid vanusegruppe, siis on eeslinnastumiseks üksjagu ruumi. Küll aga sõltub uue kinnisvara arendamine olulisel määral majanduskliimast, aga ka omavalitsuste planeerimisregulatsioonidest.

16

Allikas: Regionaalse pendelrände kordusuuring, 2013 (https://www.siseministeerium.ee/30283/)

Linnakülade elanike kaheks suuremaks probleemiks on linna tööle saamine ja kohalikud teenused. Tallinna linnakülade elanikel on juba praegu tipptunnil pealinna sisenemine vaevaline, üksikuid liiklusseisakuid esineb ka Tartus ja Pärnus. Suurlinnades ja nende lähialadel ei ole ühistranspordile alternatiivi, mistõttu ka Harjumaa uusasumite elanikel tasub omavalitsustelt nõuda nii kohalike teenuste kui ka ühistranspordi ja kergliiklusteede arendamist.

Avalike teenuste puhul tasuks osas väga kiiresti kasvanud linnakülades, kuhu uusi elanikke ei kipu enam mahtuma, seda kas siis maa või veeressursside ammendumise tõttu, kasutada kooli- ja lasteaiakohtade tagamisel paindlikke lahendusi: ajutisi moodulhooneid ja (eramajapõhiseid) mikrolasteaedu. Seda selleks, et kiiresti püsti pandud lasteaiad kümmekonna aasta pärast tühjalt seisma ei jääks.

Linnaregiooni (keskuslinna ja eeslinnade) teenuste ja elamualade planeerimisel on hea põhimõte polütsentrilisus, mis tähendab, et suuremate asulate keskusse, rongi- või suurema bussipeatuse vahetusse lähedusse planeeritakse parklad nii autodele kui ka jalgratastele, koolid-lasteaiad, kauplused, isikuteenused ja söögikohad. Sel juhul saab viia lapse lasteaeda, auto või ratta parkida, käia linnas rongi-bussiga tööl või koolis, naastes käia ka kohalikus poes või pubis. Polütsentrilisust on rakendatud paljudes Euroopa maades: see lubab oluliselt vähendada inimeste mõttetut ajakulu autoroolis istumisele ja ühiskonna kulusid autoteede laiendamisele ja keskkonna rikkumisele.

Paralleelselt elanike linnadest ja ääremaalt eeslinnadesse kolimisega on toimunud, seda peamiselt rannikul, kõrgustikel, aga mujal hea juurdepääsuga maapiirkondades tühjaksjäänud ja 1990ndate lõpul väga odavate talumajade asustamine linlaste poolt.

Seda ennekõike suvemajadeks. Reas rannikuvaldades elanikkond suviti koguni kahe- ja enamakordistub. Suvitamas ja nädalalõppe veetmas käiakse üle kogu maa. Tänu kasvanud rekreatiivsele liikuvusele ja osaajaelamisele on suuremate linnade tagamaad venitunud kaugele üle maakonna piiride, valdavalt küll 30–45 minuti autosõidu kauguses, kuid Talllinast ka märksa kaugemale.

Mitmes kohas elamise trend laieneb ja maale looduslähedast keskkonda tarbima tulevad linlased on siin-seal huvitatud kohalikus elus kaasa löömast. Äärmuslikul juhul võib aga rahu ja vaikust ihalev linnarikkur kohalikule arengule suureks takistuseks saada, kui ta otsustab blokeerida kõik kohalikud arendusprojektid. Nii eeldab see juba toimivate külaseltside liidrite poolt nutikat tegutsemist, et linlastest saaks täisväärtuslikud külaelanikud. Sisserännanutel on oluline leida aga tasakaalupunktid põlisasukatega, et ühiselt kohaliku arendustegevuse vankrit vedada.

42

Elanikkonna igapäevase ja sesoonse pendelrände alad. Ahas jt 2010 järgi.17

Turistide ja puhkajate voog annab lisavõimaluse puhkeküla turismi- ja teenindusettevõtetele, mis pakuvad tööd ka kohalikele elanikele. Puhkekülade populaarsus ja kõrged kinnisvarahinnad, nii nagu ka „siin-me-oleme“-tüüpi suvitajad tekitavad siin-seal aga kohalikele elanikele ka probleeme. Nii kulub puhkeküla kogukonnale ühelt poolt marjaks ära olla kursis planeerimisvaldkonnaga, et välistada soovimatuid muutusi, kuid teisalt on ka ülimalt tähtis kaasata osaajaelanikud niipea kui võimalik kohaliku kogukonna tegevusse. Seni on see enamasti ka õnnestunud.

5.3 Ettevõtluse ja töökohtade struktuurimuutus Ettevõtluse paigutus Eestis järgib üsna hästi elanike tihedust, linnakülades on ettevõtteid palju, hõredamatel aladel vähem. Maaline ettevõtlus on teinud läbi suuremahulise struktuurimuutuse, kus sotsialistlike mõisate – kolhooside-sovhooside – asemele tekkisid alguses väikefarmid ja hiljem teistlaadsed ettevõtted. Alates Eesti iseseisvumisest 1991ndal on sinnani peamiselt maal tööd pakkunud esmasektoris (põllumajanduses, kalanduses ja metsanduses) kadunud 87% töökohtadest. Maaettevõtete arv on kasvanud, samas on töötajate arv ettevõttes pidevalt kahanenud, viidates FIEde ja pereettevõtete levikule.

17

Allikas: Regionaalne pendelrände uuring (https://www.siseministeerium.ee/30283/)

43

a)

c)

b)

d)

Juurde on tekkinud küll arvukalt teenindustöökohti, kuid need paiknevad peamiselt suurtes linnades ja eeldavad teistsugust kvalifikatsiooni. Lääne-Eestis, kus on juba pikaajaline spaatraditsioon, ja Lõuna-Eestis tuli juurde arvukalt turismiettevõtteid.

Turismiettevõtted ja -objektid said ka riiklikest ja Euroopa regionaalse arengu programmidest olulisel määral toetust. Kohati võeti turismi kui ainukest alternatiivi esmasektori hõivele, kuid siin loodud töökohad ei korvanud esmasektori hõive vähenemist. Pealegi on turism hooajaline.

e)

f)

Joonised (a-f)18

18

Allikas: Uuring „Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ja toetusvajadus“ (http://www.agri.ee/public/juurkataloog/MAAELU/UURINGUD/2012/uuring_maaettevotlus_2012_aruanne.pdf)

44

2000ndate keskel toimus ka märkimisväärne tööstusettevõtete maale kolimise laine: Tallinna-Tartu kinnisvara ja tööjõu hind kasvas kiiresti ja sundis ettevõtteid viima tootmise väikelinnadesse ja suurküladesse, kus töötajaid oli veel leida. Sellega kasvas töötleva tööstuse osakaal erasektori hõives mitmes varasemas põllumajandusmaakonnas nagu Viljandi- ja Valgamaa pea pooleni. Sellised protsessid toimusid Lääne-Euroopas 1980ndatel ja tulemuseks oli maapiirkondade hõivestruktuuri oluline mitmekesistumine.

Arvestades esmasektori uute tehnoloogiate efektiivsust, on tegelikult ainuvõimalik suurja väikekülade elanike hõivet tagada, soodustades tööstustöökohtade loomist lähedal asuvatesse linnadesse või ka suurküladesse, kuhu on oluline korraldada ka avalik transport.

2008–2010 kriisis sattusid mitmed tööstused raskustesse, mistõttu rida ehitus-, õmblusja puidutöötlemise ettevõtteid suleti. Ka keskvalitsus ja selle ettevõtted on vähendanud maalisi töökohti: hiljuti koondati suur osa RMK metskondadest, kavandatakse koolivõrgu optimeerimist ja omavalitsuste liitmist, mis tingivad ilmselt järgmise teenindustöökohtade kahanemise laine.

Maal19 oli 2011. aastal registreeritud veidi enam kui 36 000 majanduslikult aktiivset ettevõtet, mis moodustasid 34,7% kogu Eesti ettevõtetest. Maaettevõtete arv kasvas 2011. aastal võrreldes 2010. aastaga 3,7%. Kui kogu Eestis oli ettevõtlusaktiivsus (FIEd, äriühingud kokku) 2011. aastal keskmiselt 78,6 ettevõtet 1000 elaniku kohta, siis maapiirkondades oli see 69,2. Võttes arvesse ainult äriühinguid, oli 1000 elaniku kohta kogu Eestis 56,3 ettevõtet, maapiirkonnas oli see keskmiselt 30% võrra väiksem.

Arvestada tuleb ka seda, et maal on tegemist suures osas perefirmade-taludega, nii et valdavad on siin mikroettevõtted. Teisalt tegutsevad maal suurte kettfirmade üksused: kauplused, bensiinijaamad, suurettevõtete filiaalid jt, mis ei kajastu statistikas20 ja kus töötavad kohalikud inimesed.

2011. aastal oli teenindussektori ettevõtete osakaal tõusnud 50,6%ni, esmasektori oma vähenenud 31,3%ni; töötleva tööstuse ettevõtete osakaal oli 18,1%. Valitsus on seadnud eesmärgiks suurenda maapiirkondades tegutsevate mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaalu 2015. aastaks 75%ni. 2010. aastal oli vastav näitaja 67%.

Positiivse arenguna kasvas maal 2012. aastal tööhõive määr (s.o hõivatud inimeste osatähtsus tööealiste seas), seejuures jätkas suurenemist ka tööjõu hulk. Tööhõive määr maal oli 2012. aastal 64,5%. 2012. aastaks alanes töötuse määr maa-asulates 9,4%ni, tõenäoliselt on tööpuudus alanenud osaliselt küll väljarände tulemusel. Millised on siis võimalused kasvatada maalist hõivet? Uueks trendiks on toidutootmise traditsioonilise lähenemise kombineerimine uusimate tehnoloogiate ja turundustegevustega. Näiteks funktsionaalse toidu tootmine, milles tavalisele toiteväärtusele lisatakse tervist parandava mõjuga aineid (südamejuust jms). Palju vaeva nähakse toidu tootjate ja tarneahelate ühendamise teel kohaliku toidu kvaliteedi ja mitmekesisuse tagamisega.

Samuti lisatakse kohalikele toodetele üha enam unikaalset märgistust, et seeläbi rõhutada tootja kohapõhisuse tähtsust ning tootja ja tarbija sotsiaalset vastutust. Heaks näiteks on 19

Siin tuleb arvestada, et need andmed lähtuvad praegusest maa-linn jaotusest.

20

Omavalitsused saavad tellida maksu- ja tolliametist oma valla elanikele laekunud tulumaksu andmeid – nii saab mõnevõrra reaalsema pildi kohalikust tööhõivest.

45

Nopri talu Võrumaal või käsitöö-, kultuuri- ja turismivõrgustikud Setomaal, otse tootjalt tarbijale (OTT) võrgustikud Viljandimaal.

Siiski ei taga põllumajandus, kohalik väiketootmine ja paljudes kantides kenasti laienenud taluturism ning kogukonnateenused – tegevused, mida on toetatud viimasel kümnel aastal riiklike ja ELi meetmetega – maapiirkondade jätkusuutlikuks arenguks piisavat hõivet. Kestvam lahendus Eesti maapiirkondadele on tööstus- ja teenindustöökohtade loomine valdkondades, mis arvestavad piirkonnas juba olevate ettevõtete spetsialiseerumist ja lisaks ka eelmises peatükis toodud kasvavate valdkondade uusi võimalusi. See on just see, millest Euroopa Komisjoni uue perioodi soovitustes räägitakse.

Siin on head näited tuua Saare- ja Hiiumaalt, kus esimeses väikelaevaehitus ja teises plastitööstus on tõusnud palju suuremateks tööandjateks kui traditsiooniline kalandus.

Regionaalne ettevõtete spetsialiseerumine

Uute töökohtade loomise eeldused vormitakse niisiis märksa suuremas piirkonnas: siin tuleb minna külast ja vallast kaugemale, vähemalt maakonnalinna välja, et siis regionaalses koostöös, näiteks uute Leaderi strateegiate koostamisel, anda oma panus uute töökohti loovate ettevõtete rajamisele. Taas ei ole võimalik, et kogu teadmine ettevõtluse arendamisest oleks külas olemas, hea oleks aga, kui suudetaks külla sattuvale ettevõtjale või hea ideega alustajale edastada piirkonnas ettevõtluse arendamisega tegelevate inimeste kontaktid. Ja üldjoontes ka teatakse, mis tüüpi ettevõtted ja töökohad on jätkusuutlikud, et teha tarku valikuid.

46

5.4 Suurenev liikuvus ja teenuste kaugenemine – vajadus korraldada transporti Struktuurimuutus on toonud kaasa ka töö iseloomu üleüldise muutuse. Inimeste liikuvus töö- ja elukoha vahel on varasemaga võrreldes mitu korda kasvanud, see ei ületa üksnes valla, vaid juba ka maakonna piire. Üle omavalitsuse piiride liikuvate inimeste arv suurenes 1989. aasta 115 000-lt 2009. aastaks 380 000ni ehk üle kolme korra (Ahas jt 2010)21.

22

Et Eestis toimus alates 1990ndatest plahvatuslik autostumine, siis on liikuvuse kasv olnud „vanast“ Euroopast oluliselt kiirem. Lisaks on inimesed, sh eriti noored, läinud massiliselt tööle teistesse riikidesse (noortest töötab välismaal juba kümnendik) ja pendeldavad sealt siis teatud sagedusega koju.

a)

b)

Joonised (a-b)

21

22

23

23

Allikas: Regionaalne pendelrände uuring (https://www.siseministeerium.ee/30283/) Allikas: Statistika, REL 2013 (http://www.stat.ee/67172) Allikas: Statistika, REL 2013 (http://www.stat.ee/67172)

47

Dago Antovi joonised24

Autostumine ja suurenenud virtuaalne mobiilsus avaldavad suurkeskustest kaugemal asuvatele küladele kahetist mõju. Ühelt poolt tähendab tööinimeste autostumine seda, et ühistranspordi nõudlus väheneb veelgi ja need, kes autoga sõita ei saa – lapsed, eakad, puudega inimesed, aga ka madalapalgalised, kelle tasu ei kata autokulusid –, saavad veelgi vähem liikuda.

Teisalt on aga varem kohalikud tööturud märksa suuremad, üldjuhul maakondlikud, lubades ettevõtetel teha paindlikumaid paigutusotsuseid: näiteks rajades ettevõtte suurkülla, kus leiab piisavalt lihttöö tegijaid ja kuhu siis tehnikud-ametnikud-juhid, kes ise ja kelle pereliikmed on elukohas pakutavate teenuste – koolide, kultuuri- ja raviasutuste – kvaliteedi suhtes nõudlikumad, saavad käia suuremast linnast, kus spetsialistide valik suurem.

Maaelanikele on võimalik töökohtade kättesaadavust parandada ühistranspordi parema korraldusega: tagades näiteks hommikul ja õhtul koolilaste ja tööinimeste transpordi lähimasse suuremasse keskusse. Madalamapalgalistel pole võimalik autot iga päev kasutada ja on veel ka üksjagu inimesi, kellel juhtimisõigust ei ole. Liinibussiga või ka kogukonna korraldatud grupitranspordiga saaks töötud või seni madalamapalgalist tööd teinud inimesed oma pere-eelarvesse mõningast lisa teenida.

Avaliku transpordi korraldamine on ennekõike teemaks väike- ja rannakülades, kus vahemaad suured ja sõita soovijaid vähe või hooajaliselt. Rikastes riikides on see sageli lahendatud nõudetranspordi ja subsideeritud taksoteenusega. Viimast võiks kokkuleppehinnaga pakkuda ka mõni kogukonna liige. Eestis pakuvad eakatele hädavajalikku transporditeenust üsna palju ka valdade sotsiaaltöötajad.

Küll saab palju ära teha kohalike inimeste koostöös – tööl käia mitmekesi, kordamööda autosid kasutades või siis kulusid jagades. Grupitransport, kus küladest sõidetakse kolmeneljakesi ühe autoga tööle kordamööda, on kasutuses paljudes Euroopa maades. Siin-seal Eestis on näiteks ehitusmehed kamba peale hankinud mikrobussi, kuhu mahuvad ka tööriistad ja millega neil kannatab kaugemal naabermaakonna objektidel tööl käia. LääneVirumaal on katsetatud sissehelistamise keskust, kuhu kas arsti juurde või sotsiaalkeskusse sõita soovijad saavad oma soovid varakult esitada ja liikumine korraldatakse ühise marsruutgraafiku kohaselt. Taolise grupi- ja nõudetranspordi organiseerimine võiks olla ka üheks külakogukonna pakutavaks teenuseks.

24

Allikas: https://www.siseministeerium.ee/public/2_Eesti_2030_Transport_Dago_Antov.pdf

48

5.5 Väikeettevõtluse – teenuste ja tootmise – alalhoidmine kohtadel Olukorras, kus maal on palgalisi töökohti vähe, on üheks lahenduseks olla ise endale tööandja. Kümned tuhanded FIEd ja väikeettevõtjad tegelevad ennekõike kohalike ressursside väärindamise ja/või teenuste osutamisega. Valdavalt on tegemist aga minimaalse käibega ja nn tasku- ja sahtlipõhist raamatupidamist kasutava (s.o riigimakse „optimeeriva“ ja osaliselt kodu- ja varimajandusliku) ettevõtlusega, mis annab hädapärast lisasissetulekut äraelamiseks. Töötajaile makstakse sageli miinimumpalka, millele lisanduvad sularahaümbrikud. Kui sedagi. Harvad, näiteks ehitustel või metsavarumisel, ei ole ka ühepäevased tööotsad. Tuleviku perspektiivis tähendab see olulist vaesusriski, kuna kesiste sissemaksete tõttu jäävad ka pensionid väikeseks.

Paljud Eesti külad on kaugenenud maaga seotud tootmisest. Maa kui tootmisvahend koondub üha enam suuromanike, sh ka välisomandis olevate ettevõtete kätte.

Elanikkonna ja kohaliku turu kahanemine vähendab omakorda nõudlust kohapeal toodetele ja teenustele ja seab kohalikud väikeettevõtjad raskete valikute ette. Põhiliste erateenuste (väikepoed, sularahaautomaadid, bensiinijaamad, remonditöökojad) kättesaadavus on väike- ja suvituskülades pigem halvenenud. Kuid nendest teenustest on vajaka ka kiiresti paisunud linnakülades. Teisalt võtavad riburada väikelinnadesse rajatud parema valikuga odavamad ketipoed ja tanklad üle kõige väiksemate oma küla kohalike teenindusettevõtete kliendid.

Elukeskkonda parandavaks alternatiiviks koonduvale suurtootmisele ja ketikaubandusele on maal kohaliku toidu võrgustikud (otse tootjalt tarbijale – OTT), multifunktsionaalsed külakeskused, kogukonnapoed ja kogukondlik transpordikorraldus teenuste saamiseks.

See tähendab, et ainult kaupluse või kohvikuna ei ole lootustki teenust pakkuda – kliente lihtsalt napib. Küll võib aga erinevaid teenuseid kombineerides ja osa kulusid näiteks raamatukogu ja päevakeskuse funktsiooniga avalikust eelarvest kattes kohalik kogukondlik või eraomanikuga partnerluses toimiv teeninduskeskus ots otsaga kokku tulla. Igatahes on kõikidele kasulikum, kui hulgilattu kaubareisile sõidab kahekümne asemel üks inimene. Kui tänu mitmeotstarbelisele multikeskusele tekib külarahvale koht suhtluseks-ajaveetmiseks, siis on veel parem. Ja kui siis veel siin-seal suisel aal väisavad kohta suvikud või välismaa tuttavad, kes teevad käsitöökorvi või veinikeldri kaubast tühjaks, siis on juba ka kasud sees.

Kui kogukond on tugev ja ettevaatav, siis on see ettevõtjale, eriti kui viimane on sama kogukonna liige, väärikaks partneriks. Kogukonna liidritel on oluline roll hoida sidet kogukonna ja tootjate-teenusepakkujate vahel, mille üks osa võib olla kohaliku toodangu omatarbimise suurendamine ja tootmise võrgustikupõhisest korraldusest lisandväärtuse tekitamine, näiteks ühistulise tegevuse võimendamise kaudu. Oluline on kohalikele elanikele töökohtade vahendamine, aga ka võimalusel kaasa rääkida lõpetavatele taludele-ettevõtetele uute omanike leidmisel ja valikul.

Küla ja valla arengukavade ning Leader-strateegiate koostamisel oleks oluline leida nii piirkonnas vajaminevate teenuste kui ka veel vabade, uute olude pakutavate (vt eelmine peatükk) ressursside väärindamise nišid, kus kohalikud ettevõtjad saaksid täiendavaid võimalusi. Uute ettevõtete toetamise peamiseks kriteeriumiks peaks olema loodavate töökohtade arv ja seal makstav palk.

49

Heaks näiteks on siin Setomaa, kus nelja valda ühendav kogukond on koordineeritult investeerinud arenevatesse kultuuri-, turismi- ja käsitöövaldkondadesse ning on tegemas plaane kohaliku toidu paremaks töötlemiseks-turundamiseks. Kogukonna ja riiklike programmide toel on ettevõtlusega alustanud mitmed noored pered ja nende loodud uued töökohad jäävad ka suures osas uuenenud keskkonnas alles.

Setomaal on kogemus ka uute ettevõtjate oskuste kasvatamisega juba põhikoolis.

Sealjuures on lisaks teadmistele ja oskustele ka oluline, et lapsed saavad aimu, millised on kodukoha ettevõtted ja nende töövõimalused. Setomaal õpilasfirmadega kätt proovinud õpilastest on esimesed noored ka kohalike ettevõtetesse tööle naasnud.

Kohalikest väikeettevõtjatest on maailmakogemuse põhjal ikka kasvanud välja ka mõni suurem firma, kes suudab pakkuda juba suuremas koguses töökohti. Ja üldjuhul pole paremat tööandjat kui oma küla ettevõtja, kellel on seal kodu ja kes oma külast ja oma inimestest igati hoolib.

5.6 Tugevad vabakonnad ja võrgustumine Vabakondade, s.o mittetulundussektori tugevnemine on toimunud kõikides kasvava jõukusega demokraatlikes maades. Mida enam on inimestel vaba aega, haridust ja võimalusi teiste inimestega suhelda, seda enam kasvab ka kodanike roll ühiskonnas. Ehk maailmapraktika suhtes veidi erandlik oli siin Eesti külaliikumise teke 1990ndate alguses.

Maaelu oli siis sügavas kriisis ja ehk just selles lootusetus olukorras olid inimesed paljudes kohtades enam motiveeritud asuma koostööle, et oma elukeskkonda ja toimetulekut ühiselt parandada. Ja see on olnud edukas.

Praeguseks on Kodukandist saanud üleriigiline külaliikumist eestvedav organisatsioon, mis korraldab, koolitab ja innustab maainimesi, algatab ja juhib küla arengu olulisi projekte ning mõjutab Eesti kogukondade poliitikat. Külainimeste soovide ühiskonnas kuuldavaks tegemise tõttu peavad nendega arvestama nii poliitikud kohtadel kui ka riiklikus mastaabis. Kodukandi lipukirja alla on koondunud enam kui 1500 küla, kanti ja väikelinna. Nende liikmetel on suur edasiviiv jõud ja vastutus vabatahtliku tegevuse organiseerimisel külades.

Vabaühenduste arv ja mõju on kasvanud läbivalt kogu ühiskonnas. Viimaste aastateni, mil on tekkinud ka söakad ja meedias sõnakad Tallinna Uue Maailma ja Tartu Supilinna selts, olid maakogukonnad häälekamad kui linlased. Kohalike ühenduste häält on üha enam

50

kuulda oma küla ja piirkonna tuleviku eest seismisel: häälekad ollakse võitluses pangaautomaadi säilimise ja kodukooli arengu eest.

Traditsiooniliste territoriaalsete ühenduste kõrval on üha enam tekkimas teatud teemadele keskendunud kogukondi, mis põhinevad liikmete väärtushinnangutel, huvidelhobidel või teatud elulaadi viljelemisel. Sellisteks on näiteks tervise väärtustamise, mahetootmise, erinevate loometegevuste, ökoloogilise või ajaloolise elulaadiga tegelevad ühendused. Need võivad olla hooajalised, aga ka püsivalt tegutsevad. Hea näide on Tartu lodjaselts, mis algsest nii mõnelegi kiiksuna tundunud ideest taastada Emajõel ajaloolised veesõidukid on kasvanud praeguseks juba arvestatavaks tööandjaks ja ka rahvusvaheliselt tuntud turismiatraktsiooniks.

Selliste liikumiste haaramine kohapõhisesse arendustegevusse rikastab kohti ideede ja võimekusega ning aitab leida uutest algatustest võimalusi ka kohaliku arenguga edasiminekuks. Reeglina on selliste klubilaadsete ühenduste liikmed väga motiveeritud teatud eesmärkide saavutamisel, mistõttu nende kaasamine kohalikesse tegemistesse annab kindlasti uue hoo kohalikule seltsielule ja võimaldab nii mõnelgi juhul kasvatada positiivset kohapõhist identiteeti, näiteks viikingite või mõne haruldase ökoloogilise koosluse külana. Sageli on nende seltside liikmed aktiivsed ka rahvusvaheliselt, mis võib anda lisavõimalusi nii puhkajate ligimeelitamisel kui ka kohalike toodete laialdasemal turundamisel.

Teisalt kätkeb väga kitsa või ka suletud kogukonna, näiteks ususekti või samasooliste grupi teke või tegevus külas konfliktiohtu. Selle ennetamise või lahendamise tarvis peaksid külaliidrid valdama informatsiooni nende ühenduste tegevusest. Interneti näol on siin olemas üsnagi ammendav infoallikas ja abimees, kuid sel teemal võiks Eestis mittetulundusühingute koostöös olla kaasatud ka eksperte, kes maailma kogemust ja erinevate liikumiste tausta paremini valdavad. Oluline, et ei kujuneks eri liikumiste välistamist, vaid tuleks leida ühised pidepunktid, mis ühendavad, ja nende abil elu kohtadel paremaks muuta.

5.7 Suvikute ja osikute rakendamine kogukonnas teel püsikuks Lääne-Eestis on juba mõnda aega räägitud suvikutest – nendest, kes suviti sealsete kogukondadega liituvad – ja püsikutest, kes juured on tugevamini kohale kinnitanud. Selle inimtüübi loojateks olid Eestis intellektuaalid-kunstiinimesed, aga ka ärimehed ja poliitikud, kes asusid juba 1930ndatel Lääne- ja Põhja-Eesti kuurortides ja Otepäälgi suvekodusid soetama. Suvemajade soetamine saavutas uuesti populaarsuse 1970ndatel, saades hoogu juurde Läänes toimuvatest rannikutele siirdumise protsessidest, mida siin järgiti, aga ka filmidest, mis heroiseerisid elu kadakate vahel, ning võimueliidist, kes samuti endale rannikutele suvekodud rajas. Uus laine talude suvilateks müümisel käivitus 2000ndatel, mil paljud maainimesed olid läinud linna ja tühjenenud majade hinnad olid väga madalad. Kasvava jõukuse ja eakama elanikkonna osakaalu kasvuga see trend kindlasti jätkub.

Inimeste suurenenud mobiilsus annab väike- ja eriti puhkeküladele olulise lisaeelise: viimased kümme aastat on näidanud, et sinna tuleb arvukalt suurlinlastest osikuid ja suvikuid, kes tahavad olla oma maa valdajad. Suur osa neist jääbki sinna pensionipõlve veetma või asub ettevõtjaks ja leiab endale kohalikus keskuses meelepärast tegevust. Uus 51

infotehnoloogia lubab mitmeid töid teha märksa paindlikumalt. Loov- või kirjatööd (nt raamatupidamist) tegevad inimesed on vähem seotud kontoriga, kus neil on vaja viibida ehk vaid kord-paar nädalas või kuus. Seetõttu saavad üha eelistatumaks parema elukeskkonnaga kohad, kus on ilus loodus, head inimsuhted ja toimiv kogukond ning mõistlikus sõiduulatuses teenused. Arvestades elanikkonna vananemist, see trend jätkub ja kaugtöö vaid toetab elukoha valiku vabadust.

Nii on paljud maakohad juba mõnda aega unistanud kaugtööliste massilisest tulekust.

Tegelikult jaguneb kaugtöö kaheks: kõrg- ja madalkvalifitseerituks. Viimase alla kuuluvad näiteks helistuskeskused, kus töö on suhteliselt rutiinne ja kuhu otsitakse madalamapalgalisi töötajaid. Samas võib selline kaugtöökeskus maapiirkonnas aastaid toimida, sest üheks eeliseks on töötajate stabiilsus ja ajapikku saavutatav vilumus. Nii on taoline kaugtöökeskus lahendus peamiselt kohalikele naistöötajatele, kellele reeglina napib maal töökohti.

Keda aga ilmselt enam oodatakse, on kõrgepalgalised loovisikud, tippametnikud, konsultandid, ettevõtjaid jt. Siin tuleb esiteks arvestada, et need inimesed on kohavalikus väga nõudlikud: koht peab olema looduslikult atraktiivne, s.o suurepärase vaatega, veekogu ääres, kultuurilooliselt või sotsiaalselt või siis muul moel väljapaistev. Üheks sageli määravaks teguriks on siin kohaga seotud mälestused, pärand või seal elavad sugulased. Nii nagu president Ilves ehitas üles oma esivanemate kodu Ärmal. Nii on kogukonnal tark teada oma piirkonna ajalugu ja hoida kontakti sealt pärit mujal end teostanud inimestega, kel võiks oma kodukandi vastu sooje tundeid olla.

Kaugtöö ise toob kaasa ka mitmeid sotsiaalseid väljakutseid inimeste elukorralduses, näiteks pideva osalemisvajaduse spetsiifilises ümber- ja täiendõppes, probleeme töö- ja pereelu ühildamisega ja laste eest hoolitsemise korraldamisega. Nii mitmedki elukülad on nädala keskel suhteliselt väljasurnud, et nädala lõpul oma elanikke taas vastu võtta.

Kodus- ja kaugtöötajatele on eluline internetiühendus ja juurdepääs – s.o talvisel ajal teede lahtilükkamine. Ka on neile tähtis just teatud aegadel ühistranspordiühendus, näiteks reede ja pühapäeva õhtul, et lapsed-lapselapsed saaks neid külastada. Teatud kohtades elavatele inimestele on kriitiline turvalisus, mida saab parandada naabrivalve korras.

Tegelikult ei ole kaugtöö ka kaugeltki probleemitu ja seda on mõneti idealiseeritud.

Nimelt vajavad kõrgtaseme intellektuaalid ande arenemiseks endataoliste seltskonda.

Kirjanik vajab kirjaniku, arhitekt arhitekti, geeniteadlane teise geeniteadlase seltskonda, vastasel juhul on oht karjääri laineharjalt pudeneda. Niisamuti on oluline olla aktiivne osaline suhtevõrgustikes, sest vastasel juhul ei pruugi tööde tellimusi enam tulla. Nii ei ole infosektori töötajatel aktiivse karjääri perioodil võimalik kuigi palju neile vajalikust infoväljast eemal olla ja nad peavad ikkagi suurema osa ajast vahetult töökeskkonnas suhtlema.

See tähendab, et kogukonnal tuleb arvestada, et aktiivses tööelus kõrgkvalifitseeritud inimesed saavad ehk enim olla suvikuteks ja neil ei ole ülemäära palju aega, et tegeleda kogukonna asjadega. Nii on paratamatu, et suurem osa aktiivset karjääri tegevatest intellektuaalidest saab maaelus osaleda vaid suviti oma puhkuse ajal. See aga vähendab nende huvi pikaajalistes külaelu korralduslikes ettevõtmistes kaasa lüüa. Pigem saab neid inimesi kutsuda ühekordsetes külasündmustes osalema. Näiteks tuua värsket mõtlemist väljastpoolt pilguna külaelule, osalema tuluõhtutel jms. Tõsi, samas on ka selge, et

52

ettevõtete ja riigiametite tippjuhtide-ametnike ja kirjanike-kunstnike-teadlaste suhtlusintensiivsus ja seeläbi ruumiline paindlikkus on ka üksjagu erinevad. Üks võimalus selliste inimeste osakaalu suurendada on vahendada müügis olevaid maju juba kohalolevate tippintellektuaalide lähedastele kolleegidele, et tekiksid näitlejate, kirjanike, pankurite ja majandusanalüütikute külad. Euroopas-Ameerikas on palju näiteid, kus nn loova klassi inimesed on muutnud mõne väikelinna maailmakuulsaks.

Eestist on näide tuua Setomaalt, kus „Taarka“ etendusse kaasatud näitlejad kasvatasid tublisti Setomaa ja Obinitsa kuulsust.

Kuna uuenduste kandjateks on tihti väljastpoolt tulnud, siis innovaatiliste tegevustena on maal pandud käima avalikke kodukinosid, korraldatud edukalt naabrivalvet, viidud läbi tuluõhtuid. Loetelu saaks pikk ja paljudel küladel on kindlasti rääkida lugu, kuidas muutused alguse said ning millist arenguimpulssi need tekitasid. Siin on aga oluline, et põliselanikud oleksid protsessides osalised ja muutustega – uute elanike ja kuulsuse kasvuga – igati nõus.

5.8 Euroopa Liidu struktuurivahendite raha kasutamine Eesti maaelu on saanud Euroopa Liidu erinevatest fondidest märkimisväärseid toetusi.

Eestis on ELi liikmesriigiks olemise perioodil aastatel 2004–2012 ainuüksi põllumajanduse otsetoetusi makstud 781 miljonit eurot, millest 62% on määratud ELi eelarvest ja 38% Eesti riigi eelarvest.

Põllumajandussektori 2012. aasta ülevaade25 Ühelt poolt on välisvahendid võimaldanud meil hoida oma kohaliku ressursi kasutuses ja maksutaseme madalal, mis on omakorda soodustanud välisinvesteeringute tulekut riiki.

Teisalt on ELi struktuurivahendid moonutanud nii meie maksusüsteemi kui ka investeerimisotsuseid: võõra rahaga, kuhu on olnud vaja lisada üsna väike omaosalus, on rajatud objekte, mille suurejoonelisus ja hilisemad ülalpidamiskulud andsid tunda alles 2008–2010 finantskriisi saabudes.

25

Allikas: Põllumajandusministeerium 2013 (http://www.agri.ee/public/juurkataloog/POLLUMAJANDUS_JA_TT/pollumajandussektor_ylevaade_2012.pdf)

53

Teisalt on just Euroopa Liidu toetused andnud tugeva tõuke maaelu edenemisse: teotahteliste ja õppimisvõimeliste kogukondade kujunemisse. See on olnud ka suur demokraatia kool, milles on tugevateks elementideks koostööharjutused, eri osapoolte huvidega arvestamine ja võime mõista teise poole käitumismotiive ning oskused leida lahendeid eri variante kaalutledes. Kõige selle tulemusena on kasvanud ka kirjutamisoskus, võime panna oma mõtted paberile, neid esitleda ja kirjapandut kaitsta. Ühistegevusest on kasvanud välja sõpruskonnad, kelleta külaelu oleks märksa vaesem.

Euroopa Liidu toetused on loonud väga paljudele võimaluse eneseharimiseks ja maailma avastamiseks, kasvatanud eneseusku ja sihikindlust oma eesmärkide saavutamiseks.

Teisalt on nn projektimajandus kasvava konkurentsi tingimustes üha frustreerivam, sest üha vähem projekte leiab rahastuse ja üha rohkem inimeste tõsist tööd läheb raisku, sest ilma toetuseta vastavad projektid ei realiseeruks. Samuti on projektijuhtimine üsna kurnav oma tähtaegade ja bürokraatiaga. Raamatupidamisliku tegevuse suur osatähtsus on pannud nii mõnelgi juhul aruandluse projektitöö sisuga võrreldes olulisemale kohale.

Aastatega on kindlasti tulnud juurde teadmist tegijatel ja kontrollijatel, mistõttu on leitud enam üksteisemõistmist ja mis kõige olulisem – võimalikud vead püütakse elimineerida juba varajases projektifaasis. Kõik see eeldab suuremat usaldust ja soovi olla partner selle parimas tähenduses. Seda enam, et üha enam tehakse rahataotlusi, mis pole mitte niivõrd ühekordsete sündmuste korraldamiseks, vaid käivitavad ja hoiavad elus liikumisi külas strateegilises plaanis pikaajaliste muutuste läbiviimiseks. Näiteks mahetoidu tootmise käivitamine ühisköögis, ühiskasutusse heinaniiduki soetamine küla haljasala korrashoiuks, mitmeotstarbeliste igapäevaselt toimivate külakeskuste rajamine. Paraku on aga nii mõneski kohas ilmnenud toetusraha kasutamise pahupool: ise tegemise vähenemine ja palgatöömentaliteedi kujunemine. Seda arvestades on külaliidritel tähtis tähele panna, et projektide koostamisel ja elluviimisel on kesksel kohal sisu, mis lähtub küla tegelikest vajadustest. Kas tasub ikka minna seltsiga partneriks projekti, mis külale midagi olulist juurde ei anna? Tänu eurorahale on Eesti küla arendajate kontaktid muutunud rahvusvaheliseks. See annab võimaluse olla enam kursis maailmas toimuvaga ja õppida nii headest kui ka halbadest arengulistest näidetest. Küll tuleb kohe ka mainida, et osa rahvusvahelisi projekte mahub peaasjalikult mõiste turism alla. No mida on meie maainimestel õppida kõrbekuumadelt maadelt Maltalt või Hispaanialt? Sedasi jätkates on oht diskrediteerida vastavaid meetmeid.

Senisest enam võiks välispartneriteks olla Eesti oma inimesed, kes on välismaale õppima ja tööle läinud. Üldjuhul on rahvuskaaslased märksa motiveeritumad koostööpartnerid.

Kontaktidele tuleb kindlasti kasuks keeleoskus ja väliskultuuri tundmine.

Uut programmiperioodi ette valmistades on Euroopa Komisjon koostanud ja tellinud arvukalt varasemate poliitikate analüüse. Ei olda rahul eespool juba mainitud liigse bürokraatlikkuse ja formalismiga, aga ka liikmesriikide või ka kohalike eliitide omakasul põhinevate otsustustega. Uuendustele suunatud Euroopa poliitikaid ja vastavaid vahendeid on paljudes maades kasutatud pigem vanade struktuuride ja võimusuhete tugevdamiseks. Mitte ainult Eestis, aga ka terves Ida-Euroopas ja samuti Vahemeremaades on mängitud kahepalgelist mängu, kus Euroopa raha ei ole alati investeeritud tuleviku mõttes olulistesse projektidesse, vaid on teeninud pigem teatud huvigruppide või ettevõtete huve. Meil nimetatakse seda ka rehepapluseks. Üheks Euroopa Komisjoni uue programmiperioodi rõhutatud juhtmõtteks ongi seepärast koha- ja kogukonnapõhine areng. See tähendab vahendite suunamist sinna, kus toimivad usaldusel ja läbipaistvatel suhetel põhinevad, mitte ainult formaalsed struktuurid. Kui

54

inimestel on „oma raha“, siis investeerivad nad üldjuhul selle märksa ratsionaalsemalt ega koosta projekte, kus piltlikult öeldes „õmmeldakse pintsak nööbi külge“.

Kogukonnapõhise arengu puhul on olulised kaasatus, kohalikud arengustrateegiad ja territoriaalsus. Kaasamise puhul räägitakse ka Leaderi põhimõttest, kus ühelgi osapoolel – ettevõtjatel, kohalikul avalikul haldusel (vallal) ja MTÜdel – ei ole enamust. See tähendab, et tuleb kokku leppida. Tõsi, ELi mastaabis räägitakse kogukondadest, kus elab 10 000–150 000 inimest, keskeltläbi 30 000. Eestis tähendab see eriti just ettevõtluse ja mitmete teenuste kavandamise ja nende arendamise puhul hädavajadust vaadata küla ja ka valla tasandilt kõrgemale, s.o maakonna tasandile, mis meil, kui kolm suuremat linnastut välja jätta, ongi keskeltläbi 30 000 elanikuga. Sellest, kuidas võrgustikke ehitada ja juhtida, räägibki järgmine peatükk. Kohalikud arengustrateegiad peavad lähtuma kohalikest eeldustest ja olema oma tegevustes kooskõlas kõrgema taseme plaanidega.

Sellest räägime ülejärgmises peatükis. Et lähiajal hakatakse koostama maakonnaplaneeringuid ja uusi Leaderi strateegiaid, siis on ülimalt oluline nende koostamisel sõna sekka öelda.

55

6. Koostöö ja võrgustumine ning kohapõhise arendustegevuse tähtsus Inimestevahelised suhted on läbi aegade olnud mis tahes arengu eeltingimuseks. Seda olulisem on hea läbisaamine hõreasustusega Eesti maapiirkondades, kus nii mõnigi hea algatus on soiku jäänud kehvade suhete pärast. Ehkki uued info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad võimaldavad tõhusat teabevahetust, ei ole kuhugi kadunud vahetu kontakti vajadus. Pigem vastupidi – globaliseeruvas, kriisidest raputatud ja infost üleküllastunud maailmas on personaalsed head suhted olulisemadki kui eelmisel sajandil. Erinevad kohakultuurid võivad soodustada või takistada õppimist ja uuenduste kasutuselevõttu, mistõttu neid arvestatakse üha enam olulise majandusarengu tegurina.

Edukate majanduste analüüsimisel on leitud kindlaid seoseid nn sotsiaalkapitali – s.o inimsuhete rikkusega. Arvukate organisatsioonidega seesmiselt ja omavahel tihedalt suhtlevad regioonid loovad usaldusliku keskkonna – miljöö, milles majandussuhted, teadmiste vahetus ja innovatsioon toimivad märksa ladusamalt. Nii kasvasid 196070ndatel Põhja- ja Kesk-Itaalia, nn Kolmanda Itaalia maakohtades toiduaine-, tekstiili-, naha-, keraamika- jt tavatööstuse kooslused, mida iseloomustasid ettevõtete horisontaalsed võrgustikud ja koostöö piirkondade arendamisel. Olulisimaks põhjuseks peeti tugevat kogukondlikkust ja suurt osaluse taset, mis tagas ettevõtetele väiksemad kulud ja paindlikkuse toodete uuendamisel.

1990ndatel hakati rääkima Alpi lumevöö imest, kus kunagised väga vaesed mägikülad ja väikelinnad olid saanud rikkaks, kuna tänu nii hingematvatele vaadetele kui ka omapärasele hubasele igas orus isemoodi kultuurile leidsid seal lisaks turistidele asukoha mitmed arendusagentuurid ja nende ümber kobardunud tehnoloogiafirmad. Tugev identiteet, tahe ja oskus oma kohta maailmale pakkuda on aidanud Alpi väikekohtadel uusi avanenud võimalusi ära kasutada.

Nii Kolmanda Itaalia kui ka Alpi küladele on iseloomulik nii kohalike ühtehoidmine kui ka avatud suhtlemine oma kogukonnast väljapoole: vastavalt siduv (bonding) ja ühendav (bridging) sotsiaalkapital. On ka öeldud, et siduv sotsiaalkapital aitab ellu jääda ja ühendav sotsiaalkapital tagab arengu. Ainult siduva sotsiaalkapitali puhul kipub koht sulguma – tekib konnatiik, mistõttu paljusid olulisi teadmisi ei võeta rakendada ja osa inimeste tegutsemistahet jääb kasutamata, sest enamasti on suletud kogukonnas võimusuhted väga jäigalt paigas. Nii ei julge suurküla poetaguses kambas osalev noormees olla oma naisele hea mees ja lastele hoolitsev isa, sest kardab grupis oma maine pärast. Ainult ühendava sotsiaalkapitali puhul domineerivad suhted väljapoole, mistõttu kogukond ei toimi. Selline olukord valitseb sageli linnakülades, kus inimesed pole üksteist veel tundma õppinud, neil pole selleks ka kohti ja aegagi ei kipu töörabamise kõrvalt üle jääma. Ühistegevuse juured on Eestis väga vanad, alates traditsioonilistest talgutest, 18. sajandi alguse (mõisa)omavalitsustest ja hilisema rahvusriigi ülesehitamisest sügaval Eesti elanike kollektiivses mälus. Hämmastava kiirusega taastati 1990ndate algul rahva ühistahte alusel Eesti riik ja lõviosa institutsioonidest pärast üle 50 aasta kestnud okupatsioonide ja

56

nõukogude võimu perioodi, mis hävitas praktiliselt kogu varasema institutsionaalse raamistiku. Laulvaks revolutsiooniks nimetatud teisel ärkamisperioodil taastati ja loodi uued rahvuslikud ja tsiviilstruktuurid. Omapärase reaktsioonina üleminekumajanduse šokiteraapiale sündisid alates 1992. aastast arvukad külaseltsid ja tekkis liikumine Kodukant. Vaesus ja paljude võimetus muutustega kaasa minna on tinginud samas paljudes kohtades apaatia suurenemise ja pettumise oma riigis.

Avatuse ja rahvusvahelistumise kasvuga on tegelikult ohuks nii teatud kaitsereaktsioonina tekkiv sulgumine kui ka võõrandumine, mis toimub, kui uued inimesed tulevad piirkonda, kuid ei suhtle ega sulandu kogukonda. Ilmselt liigselt sulgunud on mitmed vallad ja väikelinnad, kus juhtpersoonid nii ettevõtetes kui ka avalikus sektoris ei suuda või ei taha muutustega kaasa minna – toimub nn kohahoidmine – ja pigem isegi tõrjutakse aktiivsemaid inimesi. Teisalt on meil palju linnakülasid, kus põliselanikud on juba ammu vähemuses ja kus magalaks kujunenud kohta sisserändajaid huvitab vaid nende isiklik heaolu, mistõttu volikogus on väga raske üksmeelele jõuda. Ühtehoidmine kujuneb kohalikus kommunikatsiooniruumis. Oluline on mõista inimeste identiteetide paljusust, alustades perekondlikest ning lõpetades rahvuslike ja religioossetega, millest igaüks on territoriaalselt “ankurdunud” (alates kodumajast ja lõpetades kontinendiga) ning mille tugevus sõltub vastaval tasandil toimuvast suhtlusest ja seal olevates organisatsioonides osalemisest. See tähendab, et kui külaselts on aktiivne ja osalus selles laialdane, siis on ka külataseme identiteet märksa tugevam.

Samas tuleb arvestada ka eri identiteetide olulisuse vaheldumisega ajas sõltuvalt ühiskonna arengust ning ühiskondliku aktiivsuse kõrg- ja madalperioodidest. Esimesel juhul on inimesed kergesti mobiliseeritavad, valmis tänavatele tulema (nagu see juhtus 2012 Eestis).

On aga perioode, mil inimesed muutuvad perekeskseiks ja neid ei huvita väljaspool kodumaja toimuv.

Tugev identiteet ja emotsionaalne side kohaga on elanike väljarännu takistajaks, motiveerides neid koha arengu huvides enam töötama ja ka koostööd tegema – inimesed hoolivad oma kohast ja see paistab välja nii hoonetest, maastikust kui ka muidugi kooskäimiskohtadest, kus õhtuti meeldivalt sumiseb. Olematu sideme korral, eriti kui koha maine on halb ja elanikud ise ei pea oma kodukohast lugu – kui tegemist on kõlekülaga –, siis lahkuvad inimesed märksa kergemini.

Tugev ruumiline side võib aga ülima traditsionaalsuse korral olla siiski ka arengu takistuseks: uuenduste ja uute inimeste, ka näiteks turistide omaksvõtmisel. Mida suurem on erinevus harjumuspärase ja uue vahel, seda suurem on ka vastuseis uuele. Oht kohalike suhete vussiminekuks on ka siis, kui põrkuvad kaks identiteeti, näiteks kui vallas on kaks tugevat keskust, mis mõlemad ajavad oma asja.

Mida arvukam on kohaga seotud kehamite (institutsioonide) hulk ehk tihedus ja nendes osalevate inimeste osakaal rahvastikus, seda tugevam on ka reeglina selle kandi identiteet.

Tugevalt institutsionaliseerunud koht on kui priske läbipõimunud kihtidega tort, mille majandus-, sotsiaal- ja kultuurielu on huvitav ja atraktiivne nii osalevatele inimestele endile kui ka väljaspoolsetele – seal toimub kogu aeg midagi. Kui on tegemist eripäraste kehamite kogumiga, siis on ka väljaulatuvaid sidemeid enam ning sulgumise ja traditsionaalsuse oht väiksem.

Seega kehtib siin üldjuhul reegel: mida rohkem – seda uhkem: ettevõtete, organisatsioonide ja ka mitteformaalsete ühenduste arv ja nendes osalemine on parim sotsiaalse kapitali näitaja. Tihe, omavahel osaliselt konkureerivate, kuid teatud küsimustes ka koostööd

57

tegevate ettevõtete ja vabatahtlike inimkoosluste võrgustik moodustab igapäevases kommunikatsiooniruumis innovaatilise miljöö, mis on oluline uuenduste ja uute ettevõtete allikas. Eriti just uute ettevõtjate ja ettevõtete tekkimine on oluline, sest ettevõtluse osas harudes toimub kiire konsolideerumine, millega sageli paraku väheneb nii regiooni kui terviku kui ka vastava tootmise mitmekesisus ja innovaatilisus. Ka võib „tihedalt“ institutsionaliseerunud kant oma edukal minevikul ratsutades kinni joosta, mistõttu avatus ja pidev õppimine on koha pikaajalise edukuse eeldus.

Kohalikel liidritel on uuenduste selgitamisel ja elluviimisel võtmeroll. Just kogukonna eestvedajatel on märksa enam võimalusi olla informeeritud olulistest muutustest: nad on üldjuhul haritumad, keeleoskajamad, laiema tutvusvõrgustikuga ja suudavad oma mõtteid paremini väljendada nii sõnas kui ka kirjas. Võib eeldada, et just liidrid saavad muutuste vajalikkusest aru ja selgitavad nende vajalikkust teistelegi.

Paraku ei ole maailm kaugetki ideaalne. Kohalikus poliitikas ei ole harv, kui esinevad erinevad ja mõnikord isegi risti vastupidised seisukohad ja kus liidrid hoiavad vaid kinni oma senisest positsioonist, soovimata muutustest midagi kuulda. Siin ei ole Eesti mingi erand, inimsuhted on ju universaalsed, pigem on meie kultuur „ülemuste“ suhtes kriitilisem, mistõttu demokraatia mehhanismid ja liidrite vahetumine toimub meil sagedamini kui lõuna- ja idapoolsetes maades.

Selleks et muutust läbi viia, peavad uue idee pooldajad suutma selle rahvale selgeks teha ja saama valimistel mandaadi. Sealjuures on kriitiline, et muutus toimuks viisakalt, ei langeks isiklikule pinnale ja et kommunikatsioon, ideedevahetus ja konkurents oleks jätkuv. Võimule saamisega töö ju alles algab. Oli ka meil viimastel valimistel üksjagu uusi valimisliite, mis lubasid kriisist võimendunud rahulolematuse harjal maad ja ilmad kokku, kuid pole tänaseks suutnud eriti midagi korda saata. Üks põhjus on selles, et suhted teistega rikuti ära.

Uue arengu tagamiseks tuleb läbi viia olulisi osapooli, sh ka seniseid oponente, aga eriti just kohalikke ettevõtjaid kaasav strateegiaprotsess, millega uut visiooni selgitada ja seda n-ö positiivses mõttes maha müüa. Siin on eelisseisus karismaatiliste võimetega liidrid, nn sädeinimesed, kes põlevad ise ja suudavad teisigi sütitada. Kui kriitiline enamus osalisi on muudatuste poolt, siis tuleb selle kinnistamiseks luua uued kehandid, teha investeeringud, koolitada inimesed. Pole harvad juhtumid, kus aktiivne eestvedaja väsib või haigestub ning kogu varasem tehtu kukub kokku, sest kõik sõltus ühest inimesest.

Kogukonna liikmed peaks oma liidreid toetama, et mitte lasta neil haigeks töötada, ja võtma osa ülesandeid enda teha.

Edu saavutamiseks on samuti vajalikud tehnilised projektikoostamise ja -juhtimise, Eesti oludes ka lobeerimisoskused. Enamasti on küsimus meeskonna loomise ja motiveerimise võimes. Karismaatiline juht ei ole enamasti parim projektijuht ja lobist, nii et meeskonda tuleb värvata erinevate võimetega liikmed.

58

7. Küla arengukava – võimalused mõjutada ametlikke arengudokumente Küla või külade grupi arengukava on selle piirkonna elanike tahte väljendus. Kui valla või linna arengukava õiguslik staatus on määratud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega, siis küla arengukava kohta õiguslikku regulatsiooni Eestis pole. Seega on küla arengukava koostajal suhteliselt vabad käed. Küll on nendele dokumentidele kujunenud teatud formaat, mille järgimine võib suurendada tõenäosust, et küla arengukava arvestatakse sisendina kõrgema tasandi arengudokumentide koostamisel ja projektitaotluse rahuldamisel.

Viidatud käsiraamatust on võetud ka küla arengukava soovitatav ülesehitus (vt lisa 1).

Siin ei ole toodud eri osade mahtusid – needki leiab eelmisest käsiraamatust. Küla arengukava võiks aga olla pigem väiksem kui mahukam, et suurem osa huvilisi leiaks aega ja vaevuks sellega tutvuma. Arengukava peaks keskenduma kõige olulisemale, milleks on tulevikuvisioon, eesmärgid ja tegevuskava.

Tasub meeles pidada, et arengukava kujundab tulevikku. Ajalugu on oluline, sellega tuleb arvestada, kuid arengukava on ses osas targem mitte koormata, sest inimeste mälu on selektiivne ja nii võib tehtust ja tegematajätmistest saada tulise vaidluse ja ka konfliktikoht. Ajaloo esitamiseks ja mineviku üle arutlemiseks saab kasutada teisi väljaandeid.

Arengukava koostamisel tuleb valida ka „õige lennukõrgus“, s.o jääda oma liistude juurde ning mitte asuda kogu valda või maailma parandama. Üsna sageli leiab just SWOTanalüüsi tugevuste-nõrkuste alt tegureid või ka eesmärke, mille muutmine küla või isegi valla võimusesse ei kuulu. Ka ei ole mõtet küla arengukavasse suures mahus kõikvõimalikku statistikat koondada, seda enam, et valla või isegi maakonna näitajad ei pruugi küla olusid kuigivõrd õigesti kajastada. Mõistagi võiks suitsud ja hinged, sh suvikud ja osikud, aga ka ettevõtted-MTÜd, see, kas ja kus inimesed tööl käivad, inimeste pädevused ja oskused teada olla. Sageli ongi külavanemal, kes kõiki tunneb, reaalselt olukorrast kõige õigem ülevaade ja see võib statistikast üksjagu erinev olla. Aga me ei planeeri ju abstraktseid numbreid, vaid vägagi reaalsete inimeste tulevikku.

Eesti arengu kavandamise ja planeerimise süsteem on hierarhiline ja sellel on kolm tasandit: kohalik, maakondlik ja üleriigiline (vt joonis lk 60). Eesti tasandil on arengu kavandamise lähtealuseks Eesti 2020 strateegia, valdkondlikud arengukavad, riigi eelarvestrateegia ja valitsuse tegevusprogramm. Lisaks määrab Eesti arengut Euroopa Komisjoni ja Eesti vahel sõlmitav partnerluslepe. Viimase puhul on tegemist Euroopa Liidu ja Eesti finantsraamistiku kokkuleppega 7 aastaks, mis määrab kõigi ELi eelarvest tehtavate kulutuste piirid eri valdkondades.

59

Riiklikke strateegiaid ja arengukavu on üle 50 ja paraku ei pruugi need üksteisega ka kooskõlas olla. Aga on selge, et küla arengut kavandades nende kõigiga tutvuda ei jõua ja selleks puudub ka vajadus. Küll on aga olulised Maaelu, Leaderi ja Kalandusfondi rakenduskavad, mille 2014–2020 koostamine praegu käib. On ka teada, et erinevad maainimeste katusorganisatsioonid võitlevad seal endi huvide eest. Näiteks suurtootjad versus väiketalud ja toidutöösturid versus kohaliku toidu tootjad. Eelnimetatud kavade alusel pannakse kokku määrused, mille väljatöötamine peaks 2013-2014 algama.

RIIGI SOTSIAAL-MAJANDUSLIK ARENGUKAVA R SEKTORKAVA SEKTORKAVA

I I K

M A

ÜLERIIGILINE PLANEERING

RIIGI REGIONAALARENGU STRATEEGIA

MAAKONNA SOTSIAAL-MAJANDUSLIK ARENGUKAVA

A K

MAAKONNA ARENGUSTRATEEGIA

O N

MAAKONNAPLANEERING TEEMAPLANEERING

D

O M A V

VALLA/LINNA ÜLDPLANEERING

VALLA/LINNA ARENGUKAVA

A

VALDKONDLIK KAVA

L I T S

VALLA/LINNA

VALLA/LINNA EELARVESTRATEEGIA

DETAILPLANEERING DETAILPLANEERING

U S

Valmimas on ka uus regionaalse arengu strateegia, mis loob uue raamistiku Euroopa

60

regionaalse arengu fondi vahendite rakendamisele ja mille alusel koostatakse ka uued maakondlikud strateegiad ja planeeringud.

Eesti 2014–2020 vahendite planeerimine.26

Nii et viimane aeg on koondada seisukohad, et need suured plaanid saaksid sellised nagu vaja. See tähendab, et kohalikud nii külade kui ka omavalitsuste arengukavad peaks lähiajal tegema läbi uuenduskuuri, et saaks eelnimetatutesse argumenteeritud sisendi anda. Mitte vastupidi, nagu seni on kippunud minema: kuulame, mida Euroopa Komisjon meile ette annab, ja siis püüame „omi asju“ sinna alla paigutada. Ja kui „meie asjad“ etteantud raami päris ei mahu, siis teeme rehepappi ja paneme paberil klappima. Paraku kaasnevad taoliste siin-seal toimunud kasutajate arvude suurekspuhumistega liiga suured objektid, mille hilisemad ülalpidamiskulud võivad kogukonnale üle jõu käia.

Küla arengukava sidumisel riiklike ja regionaalsete dokumentidega on olulisim kohaliku omavalitsuse arengukava. Paraku ei võeta reas valdades arengu kavandamist kuigi tõsiselt. Siin-seal uuendatakse aastast aastasse vaid andmeid, ehkki arengudokumentide strateegilised alused pärinevad varasemast, sageli kriisieelsest ajast. Mõnel juhul soojendatakse üles mõne firma koostatud dokumente, kus arengu kavandamise protsessis võis kaasamine olla üksjagu formaalne, nii et praegu ei kõneta need dokumendid elanikke kuigivõrd. On ka selliseid arengukavu, mis sisaldavad olulisel määral ELi meetmetest üle tõstetud tekste. Seni aga, kuni meil on ametnikke, kelle jaoks on oluline arengukavas olev kindel formuleering või märksõna, ei saa omavalitsusjuhte selle eest ka hukka mõista.

Tragid külaarendajad saaksid ja peaksid omavalitsuste arengukavade koostamisel kindlasti kaasa rääkima. Kohalikud valimised on sügisel ja usutavasti valitakse neid nii mõneski omavalitsuses volikogusse. Küll ei pea aga valla-linna arengu kavandamises kaasa löömisel ilmtingimata võimu võtma. Kuna arengu kavandamine ei ole just kuigi levinud tegevus, siis leiavad positiivne initsiatiiv ja hästi argumenteeritud ettepanekud 26

Allikas: Rahandusministeerium (http://www.struktuurifondid.ee/planeerimise-korraldus-2/)

61

üldjuhul ikka toetamist. Valla tasandil tuleb aga arvestada, et külade arengukavade alusel valda planeerida ja arendada ei saa: omavalitsuse tasandil on märksa enam ülesandeid.

Kindlasti tuleks arvestada ka teiste kantide vajaduste ja argumentidega. Nii nagu Euroopas kipuvad riikide huvid ühishuvi varju jätma, võivad ka omavalitsuses nii teatud huvigruppide või kantide huvid (kas või tänu sellele, et noil on sõnakas liider) valitseda ja see võib saada konfliktide allikaks. Nii et igal juhul on vaja arengu kavandamisse süstida head koostöövaimu, mis muidugi ei tähenda, et konkreetne küla peaks enda huvidest taganema. Kindlasti on aga selliseid teemasid, millest sõltub kõikide heaolu: on see siis kohaliku kooli tulevik, teede olukord või suure kohaliku tööandja käekäik.

Eestis on lisaks arengukavadele, milles sätestatu ei ole sageli kuigi normatiivne, st seal sätestatut ei kiputa jälgima, vastu võetud arvukalt seadusi ja teisi normdokumente, mille täitmine on tagatud riiklike järelevalveorganite poolt. Küla tasandil puututakse ilmselt sagedamini kokku keskkonna-, sotsiaal- ja tervisekaitsenormatiividega. On ilmne, et kõiki kehtestatud regulatsioone ei suudeta küla plaanide tegemisel järgida. Siis oleks ilmselt asjakohane, et omavalitsuse vastavad asjatundjad vaataksid küla arengukava enne selle lõplikku heakskiitu üle. Vastasel võib juhul ilmneda, et mõnda kohta või mõnda objekti ei saagi rajada.

Külavanema põhiroll nii küla kui ka valla arengukava tegemisel on ennekõike vahendada.

Nii koondada kohalike elanike vajadusi kui ka teada anda vallas arutatavatest, külaelanikke mõjutavatest plaanidest ja selgitada nende tausta. Ja siis, kui midagi on kokku lepitud, jälgida, et see miski saaks kindlasti valla arengukavasse kirja ning saaks ka kindla daatumi, millal selle miski teoks saab, s.o selle jaoks raha leitakse. Senine kogemus on näidanud, et kui külale oluline objekt või tegevus on valla arengukavas kirjas, siis üldjuhul kaasfinantseeringu jagu omavalitsuse eelarvest tuge ikka leitakse. Tõsi, toetust saavad ikka need projektid, mis on kas valla mastaabis väikesed või millel on oluline laiem mõju kohalikule arengule. Kui veel viisteist aastat tagasi piisas ka tugevast lobitööst ja surumisest, näiteks et saada osa riigikogu nn katuserahast, siis praeguseks on projektide sõel märksa tihedam ning eriti suuremaid objekte kaalutakse üksjagu põhjalikumalt.

Külavanemast oleks ka nutikas teha oma inimestest ülevaade, kes mingit valdkonda tunneb. Igas suuremas külas elab või suvitab ju mõni riigi- või omavalitsusametnik, ehitusasjatundja või ettevõtja, kel kas siis mingi valdkond, töö tekstiga või eelarvestamine on igapäevane töö. Mitmeliikmelise meeskonna puhul saaks ülesandeid jagada ja kuna üldjuhul toimub arengukavade menetlemisel ehk 2-3 suuremat osalejate kokkusaamist (kui sedagi), arutelu volikogu komisjonis ning seejärel hääletus volikogus, siis rolle jagades saab need mõned tunnid ikka leida, et materjalid üle vaadata, tähtsamatel kohtumisel osaleda ja olulistel teemadel silm peal hoida.

Valdkond, millele eelmistes omavalitsuste arengukavades eraldati suhteliselt vähe ruumi ja vahendeid, kuid mis pärast viimast kriisi on ilmselt saamas märksa olulisemaks paljudes valdades-linnades, on ettevõtluse arendamine ja töökohtade loomine. Senini ei ole enamikus omavalitsustes ettevõtjad ja valla-linna juhid kuigi sageli uute ja ühistegevuslike arengute üle plaani pidanud. Niisamuti on riiklikud abimeetmed üksjagu keerulised, mistõttu nii mõnigi ettevõtja pole osanud ega üritanudki sealt oma laienemisplaanidele tuge küsida. Siin saavad just külade esindajad, kes kohalikke ettevõtjaid ja nende probleeme tunnevad, esitada ideid omavalitsuse arendusprojektide tarvis, aga ka leida omavalitsuse arendustöötajate kaudu sobiv meede ning abi paberitöö tegemisel.

62

Senise kogemuse põhjal võib väita, et suurim lõhe ootuste ja tehtud töö vahel tuleneb siiski ennekõike erinevast algatusvõimest. See tähendab, et arengu planeerimisest ja kavandamisest üksi ei piisa. Nii nagu Kõrboja Anna otsis hea planeerija, kuid mitte kuigi hakkaja isa Reinu kõrvale ettevõtlikku noorperemeest, nii on ka külade arendamisel olulisim julge pealehakkamine. Aga, nagu juhtus Katku Villul, kui plaani ei ole, siis võib nii kelder kui ka tööriistakuur saada liiga suur ja lõpuks võib ka pauk nii suur tulla, et endale viga teha. Enne tegema asumist veidi arupidamist ja arvutamist ei tee üldse paha.

Külade teine edukuse võti on võime seista oma õiguste eest – see, kuidas suudetakse vallas suhelda ja kuidas valla arengukavas ja eelarves endi huve kaitsta. Kui seda teeb kogu küla või kant nagu üks mees, kasutades erinevaid mõjutuskanaleid, siis on eeldada ka tulemust. Kui külal on oma tulevikusoovid ühiselt arengukavana kirja pandud, siis on kõikidel ka märksa lihtsam seda ühte ja õiget juttu ajada.

63

8. Arengu mõjude hindamine ja arengukava täitmise seire Eestis on kipub olema nii, et arvestatava hulga riiklike ja ka kohalike omavalitsuste arengukavade tulemusi kas ei hinnata üldse või siis tehakse seda projektijuhtide aruannete alusel, minemata analüüsis välja tegelike kasusaajateni. See tähendab, et seni on peaasjalikult vaadatud, kuhu raha on jagatud ja kuidas see on sendi täpsusega kulutatud. Harva on aga tehtud tulemuspõhist analüüsi sellest, mida see projekt või programm ka tegelikult kaasa tõi: kas ja kui palju uues kultuurimajas-spordihoones tegevust toimub ja kas sillal on tõepoolest selline liiklus, nagu algselt kavandati.

Koostatud on küll mahukaid hindamisaruandeid, kuid nende põhjal pahatihti uutesse arengukavadesse täiendusi ei tehta. Raha oli hindamiseks ette nähtud ja see kulutati ära.

Seega: mis tahes arengukava on mõtet hinnata vaid siis, kui selle alusel saab eesmärke korrigeerida ja tegevust parandada.

Küla tasandil, kus kõik on näha, mõistagi nii suuri probleeme nagu viimaste suurte liiklussõlmede sildadega või pooltühjade spordi- ja koolihoonetega ei ole. Ometi leiab külameetmestki tehtud kiikesid, mille juures nõgesed rinnuni, ja kogukonnakeskusse loodud voodikohti, kus veel keegi pole maganud. Seepärast on (eriti suuremas piirkonnas) asjakohane arengukava täitmist teatud aja (aasta-paari) tagant hinnata: kas tehtu on asja ette läinud või tuleb üht-teist muuta.

Kõige lihtsam ja samas ka olulisem on arengukava täitmist mõõta elanike endi rahuloluga: selgitada nende arvamus toimunud muutuste kohta. Seda saab teha, paludes näiteks küla üldkoosolekul anda tehtule hinnang. Sissejuhatuseks võiks ette kanda arengukavas seatud konkreetsed eesmärgid ja kirjapandud tegevused ja lasta siis inimestel hinnata, kuidas need muutused nende elu-olu on mõjutanud. Selle meetodi juures saab ka selgust, kuivõrd osaletakse ja kuidas info tegemistest liigub. Kui tegevusi on olnud, aga paljud sellest ei tea, siis tuleb ilmselt informeerimist-kaasamist parandada või teavitada teisel viisil.

Inimesed saavad otsustada, kuivõrd nad on tulemusega rahul (jah/ei) hindeid andes, näiteks skaalal: 5 – väga rahul, 4 – üldiselt rahul, 3 – nii ja naa, ei oska öelda, 2 – üldiselt ei ole rahul ja 1 – üldse ei ole rahul. Skaalapõhist hindamist saab korraldada nii ankeedina kui ka vahetult koosolekul pabertahvlitel. Hinnangust märksa olulisemad on aga selle meetodi juures selgitused-põhjendused ja ettepanekud, mida ning kuidas edaspidi paremini teha.

Juhul kui küla arengukavas on määratud arvulised näitajad ja nende mõõtmisviisid, siis saab hinnata eesmärkide ja tegevuste vastavust kavandatuga. Arvulised indikaatorid ehk näitajad on näiteks tehtud töötundide või teenust saanud inimeste arv. Arengukava indikaatorite sihtväärtused peaks olema realistlikud, kuid samas väljakutseid esitavad.

Sellest sõltub, kas saavutatu hinnata rahuldavaks või suurepäraseks. Näiteks ühistegevuseks tingimuste loomisel saame mõjusid hinnata kogukonnatöös osalevate liikmete arvu kasvu, kooskäimiste arvu kasvu või teenuste kättesaadavuse paranemise alusel. Indikaatoreid ei peaks olema liiga palju, kuna see muudab mõõtmise keerukaks ja

64

nõuab mahukat teabe kogumist. Kõige tõhusam ja lihtsam on moodustada sellised indikaatorid, mis põhinevad igal aastal nii ehk naa küla kohta kogutavatel andmetel. Tihti on abi nn jooksvatest olemaolevatest andemest nagu raamatupidamise aruannetest, kassavoogudest ja projekti aruannetest. Näiteks koolitusel osalenute arv ja selleks kulunud vahendid.

Oma tüübilt saab näitajad jagada kolmeks.

Väljundindikaator mõõdab tegevuse vahetut tulemust.

Tüüpilisteks väljundindikaatoriteks on toetatud projektide arv ja jagunemine, kasusaavate ettevõtjate ja inimeste arv, toetuste abil korraldatud ürituste, koolituste jms arv, neis üritustes osalenute arv, ürituste ja koolituste ajaline maht. Väljundindikaatoreid saab mõõta jooksvalt.

Tulemusindikaator – mõõdab arengukava elluviimise tulemusel toimunud lühiajalisi muutusi. Näiteks toetatud koolituse läbinud inimeste suurenenud kompetentsi või koostöövõimet (saavad parematele töökohtadele), loodud töökohtade arvu ja palka, toetatud ettevõtjate majanduslikku seisu (käibe ja kasumi paranemist, teenindatavate arvu kasvu), investeeringute toel ehitatud või renoveeritud infrastruktuuri kasutuse suurenemist jne. Tulemusindikaatori põhjal saab konkreetse projekti või rea tegevuste tulemuslikkust üldjuhul hinnata 1-2 aasta pärast. Arvestada tuleb, et uued objektid või teenused vajavad veidi aega, enne kui need täismahus rakenduvad, nii et mõõta ei tasu kohe pärast objekti valmimist. Ka on oluline silmas pidada, et paljudel juhtudel toimuvad teatud protsessid nii või naa, seda nimetatakse tühiefektiks, ja väga raske on hinnata mingi meetme või arengukava otsest mõju muutusele.

Mõjuindikaator – mõõdab arengukava elluviimise mõju kogukonnale või tegevuspiirkonna arengule pikemal perioodil. Olulisim mõjunäitaja on elanike arvu muutus. Mõjuindikaatorid väljendavad üldjuhul pikemaajalisi struktuurimuutusi ning väga sobivad on selleks osakaalu (nt turismisektori osakaal küla töötajaskonnas) või kasvu (nt käibe kasv turismisektoris) kirjeldavad indikaatorid. Mõju võib väljenduda ka koha maines, mistarvis on võimalik teha näiteks 5–10aastase vahega teatud sihtgrupi või isegi samade isikute korduvküsitlusi. Kas aga enda hindamisega tasub nii akadeemiliseks minna? Samas võib sellise analüüsi tegemine ollagi tudengitele kontimööda harjutus – nii et miks ka mitte.

Saamaks anonüümset hinnangut tehtule, võib kasutada ka küsitlust, milles palutakse elanikel täita ankeet. Kasutada võib nii paberile trükitud küsimustikke (näiteks koosolekul, küla infolehe vahel või raamatukogus jagades) kui ka internetiankeeti või neid meetodeid kombineerida. Samas tuleb aga arvestada, et küsitluse teel tagasiside saamine võtab aega ja on suhteliselt töömahukas. Ka peab järelduste tegemisel olema ettevaatlik, sest küsitlustulemused võivad olla vastajate erinevast aktiivsusest tulenevalt kallutatud: rahulolevad ja tööga koormatud inimesed enamasti ei vasta ankeedile, küll aga need, kellel vähe tegemist ja kriitiline meel. Sotsioloogid ütlevad sel juhul, et valim (need, kes täitsid ankeedi) ei ole üldkogumile vastav.

Halvemal juhul võidakse küsitlustulemusi kasutada ka teatud arvamuste ja hinnangutega manipuleerimisel, eriti kiputakse seda tegema veebi teel. Nii tuleks enne põhjalikuma küsitluse korraldamist mõnelt asjatundjalt nõu küsida ja tegelikult on soovitatav küla ja väiksema valla-linna arengukava koostamisel-hindamisel eelistada elanike vahetut arutelu. Arutelu paremaks struktureerimiseks võib kohalike arvamusliidritega enne vestelda, et saaks koondada tähelepanu olulisematele teemadele. Nii või teisiti, kui

65

näiteks küla võtmeisikul ei ole võimalik koosolekul osaleda, on oluline tema seisukoht teada saada, sest muidu võib see anda ajendi eriarvamuste kasvuks.

Sageli võivad arengukava hindamise eesmärgid tulenedagi organisatsiooni sisemisest vajadusest, näiteks selgitamaks, kuidas külaseltsis protsesse tõhusamalt juhtida. On olukordi, kus hindamine on kantud ka välisest motivatsioonist, näiteks rahastaja soovist saada teavet arengukavas kirja pandud projekti täitmise tulemuste kohta. Samuti võib hindamise vajadus olla konkreetse probleemi või asutuse tegevuse põhine.

Kui hinnata näiteks teeninduskeskuse tulemuslikkust, siis raamatukogus, kaupluses ja kohvikus toimub lugejate ja ostjate arvestus niikuinii. Küll ei ole aga mõttekas pidada kogu aeg arvestust noorte- või päevakeskuse klientide üle. Piisab, kui loendada aastas mõnel erineval tüüpilisel nädalal: näiteks kevadel-sügisel-talvel kooliajal, suvisel vaheajal, mil kundede struktuur üksjagu muutub, ja siis ehk ka koolivaheaegade ja jõulude ajal, mil teenuste vajadus taas muutub. Taoliste loenduste laiendatud tulemustega annab siis koosolekul läbi rääkides täpsustada teeninduskeskuses pakutavate teenuste nimekirja ja lahtioleku aegu: sellest ju sõltub, kas on vaja ühte, kahte või mitut teenindajat ja kas ta peab tundma ja nõustama enam arvuti kasutamist või hoopis tegema mõningaid meditsiinilisi protseduure.

Eraldi uuringuid ei peaks küla tasandil olema vaja üldjuhul teha, sest need on kulukad ja aeganõudvad. Küll võib selline nõue olla mõne rahastatava projekti tingimustes. Sel juhul tasuks asjatundjailt nõu küsida, kuidas saada parim lahendus, et kurge mitte kirvega püüdma asuda. Taas saab soovitada telefonikõnet mõnele tuttavale sotsioloogile, kes suudab ilmselt mõne minutiga vajadusest aru saada ja pakkuda siis juba mõistlikku rahastajat rahuldavat metoodikat.

KIIL. Näide, kuidas arengukava mõne tegevuse hindamisest õppida Näiteks plaaniti korraldada kolm mereranna koristuse talgupäeva, milles osaleks kokku 120 inimest. Arengukava koostamise ajaks polnud talgupäevi varem tehtud, seega kogemust töö mahu määramiseks ei olnud. Hindamise hetkeks oli toimunud kaks talgupäeva ja osalejate arv jäi üldse märkimata, kuid osavõtjate endi hinnangul osales 40-50 talgulise ringis pluss mitu traktorit ja ATVd kärudega, kellele kõikidele piisavalt tegevust ei jagunud. Samas teati ka, et tegelikult töötati eri rannalõikudel mitmes väiksemas grupis. Kokkuvõttes sai rand puhtaks. Seega jäi arengukavas formaalselt püstitatud sihttase küll saavutamata, kuid sisuline eesmärk täideti. Kogemusest õpiti. Järgmiseks kevadeks kavandataksegi väiksemaid eeltalguid, kus majade lähedusest võsa ja merest kaldale ujunud ajupuu ja muud jäätmed 25. aprilliks kokku kogutakse, et neid saaks hõlpsasti käru peale pilduda, ja siis tehakse laupäeval üldtalgud, kus osaleb ka suur traktor puitmaterjali ja kaks ATVd väiksema rämpsu vedamiseks: üks hunnik jaanitule ja teine maitule tarvis. Selliste tegevuste kavandamisel on hea, kui koordinaator paneb kokkulepitud tegevused (seltsi kodulehele) kirja ning nendest siis järgmisel kevadel ka õigel ajal märku annab. Muidu ei kipu aasta pärast enam mäletama, kes, mida ja millal pidi tegema.

66

9. Edulood ja õpetlikud näited kohalikust arengust See peatükk on nüüd täitsa Sinu korraldada, hea lugeja! Tegelik elu on sedavõrd palju mitmekesisem ja värvikam, kui üks inimene suudab eales kirja panna. Ja sellest mitmekesisusest saabki õppida.

9.1 Kuidas rääkida oma küla lugu?

Ju see peaks olema huvitav lugeda ja vaadata. Viimaseks annab uus digitehnika ülesvõtteid, audio- ja videofaile kasutades suurepäraseid võimalusi.

Esmane on ikkagi emotsioon. Kui teile endale tehtu ja kirjutatu hullupööra meeldib, siis peaks see meeldima ka teistele. Kui teil ka kirjapanek kohe ei kipu õnnestuma – see on ikkagi omaette töö ja eeldab vilumust –, siis suures Kodukandis on üksjagu terava sulega inimesi (ehk mõni inimene teie enda või naaberkülaski), kes aitaks mõned lõigud ehk ladusamalt sõnastada.

Samas on lugudel teatud ülesehitus, mis lubab neid paremini jälgida.

Hakatuseks öelge välja see, miks ja kellele teie lugu peaks huvi pakkuma.

Seepärast on pealkiri ja avalõik tähtsad: esimesed 30 sekundit peab äratama tähelepanu.

Siis tuleb anda lühidalt sotti sellest, mis koha ja inimestega tegu. Esitleda peategelasi-osalisi. Seejärel põhiteemasse sisseminek. À la kuidas see lugu alguse sai ehk nagu Agu Sihvka oma seletusi alustas: „Kui kõik ausalt algusest peale ära rääkida, siis …“ Siin tuleb küll veidi hoogu pidada, sest mitte kõik taustalood ei pruugi lugejale huvitavad olla.

Edasi tuleb esitada kas erinevad omavahel seotud käigud või etapid.

Klassikalises süžee arengus on veel kulminatsioon, tegevuse haripunkt, millele peab järgnema pööre, ja puänt, tavaliselt ootamatu ja üllatuslik lõpplahendus.

Sel juhul on lugu paeluv. Aga mõistagi piisab ka, kui esitate olulisemad sündmused. Meil ei ole siin ju romaanivõistlus.

Ja siis kokkuvõte. Epiloogi – viimast peatükki sellest, mis loo kangelastest on saanud – küll tava-kirjandusžanrites sageli ei ole, kuid meie puhul oleks see just väga huvitav. Et mida oli selles loos kirjutajate arvates õpetlikku.

Teravat sulge!

67

9.2 Emmaste lugu: kaugeimast Eesti ääremaast meedia lemmikuks See lugu on tegelikult küll vallast ja selle kunagisest vanemast Kalev Kotkasest. Et aga Emmaste on väike 1100 püsielanikuga vald, ja et see, mis seal 1990ndatel korda saadeti – kui ääremaast sai üleöö koht, kust käidi palju õppust võtmas –, oli üksjagu teedrajav ja senini õpetlik, siis usun, et näide väärib edastamist27.

Emmaste on kauge kant. Kaugem isegi kui Misso Eesti kagunurgas. Sest kaardil küll väiksemale vahemaale tuleb lisada paaritunnine praamisõit ja ooteaeg. Ja on ka aegu, kus meri sügiseti mässab või talviti jää nii kokku kuhjab, et ei saagi üle vee. Teisalt on aga Emmaste ja selle sadamakant Sõru olnud ajaloos pigem Euroopale lähemal kui enamus Eestit: siin on merd sõidetud ja laevu ehitatud. Rannikualad on iga pool maailmas ettevõtlikumad ja avatumad. Nii ka Emmaste.

Nii nagu paljud praegused tublid külavanemad, ei arvanud ka Kalev, et temast saab vallavanem. Aga sai. Enne seda oli ta veel olnud Tallinna Tehnikaülikooli aspirantuuris (nüüdsel aal doktorantuur) ja töötanud sotsiaalministeeriumis kõrge riigiametnikuna.

Mingil hetkel otsustas ta linnaeluga lõpparve teha ja kolis koos perega maailma elik Sõru otsa Tohvrile. Proovis kätt eraettevõtja ja abimaavanemana. Aga siis panid nad kokku valimisliidu „Emmaste koostöö“ ja oh imet – võitsidki 1996nda kohalikud valimised. Kes hakkab vallavanemaks? Kõikide pilgud peatusid Kalevil. Mis tal muud üle jäi.

Et näide peab olema seotud arengukavaga, siis ei saa sellest üle ega ümber. Külajutt räägib sellest, et võtsid Kotkas ja abivallavanemaks kutsutud Heller Sööl toobi õlut ligi, istusid maha ja panid kirja Emmaste „päris arengukava“, mis kujutas endast kolmveerandil leheküljel loetelu tegevustest. Siis hakatigi järgmisel päeval neid asju järjest tegema.

Seda lugu, kui see tõesti nii juhtus, võiks muidugi kohe kritiseerida. Et kuhu jäi siis laialdane elanike kaasamine ja visiooni loomine, millest me siin käsiraamatus pikalt ja laialt rääkisime. Et miks ei tehtud SWOTi ja kus oli eesmärgipuu? Jne. Arvata aga on, et visioon sellest, mida teistmoodi teha, kujunes võimuliidu kamraadide peas juba siis, kui nad valimisteks valmistusid. Ega siis valimisliidu osalised niisama kandideerimiseks nõusolekut ja rahvas hääli anna – selleks peab ikka kindel veendunus olema, et suudetakse pakutud visioon ka ellu viia. Ka 11 vallaametnikku – täpselt jalgpallimeeskond! – elasid võimuvahetuse üle ja asusid tööle. Mida siis tehti?

Emmaste uue võimu arendustegevuse saab jagada nelja kategooriasse: 1) 2) 3) 4)

töökohtade loomine ja kohalike teenuste arendamine, füüsilise ja ehitusliku keskkonna arendamine, kogukonnavaimu loomine ja koha müük, institutsioonide arvukuse kasvatamine ja nende tugevdamine.

1997-1998 loodi vallavalitsuse kaasabil ettevõtetes 120 uut töökohta. Et 1999. aastal oli Emmastes kokku 509 töötajat, siis tähendab see, et üle veerandi töökohti tuli lisaks. Kuidas siis? Kõigepealt tehti kaugemal olevad töökohad kättesaadavaks – pandi käima valla subsideeritud buss Kärdlasse ja toona veel töötanud Kõrgessaare kalatööstusse. Edasi abistati oma ettevõtteid uute turgude leidmisel. Kasutades vallavanema tutvusi, õnnestus 27

Vt ka Raagmaa, G. (2001) Public Leaders in Regional Economic Development. European Planning Studies,9,8, pp. 1039-54.

68

kohalikul väikefirmal Hiiulink eksportida konverentsitarvikuid kogunisti New Yorgi linnale, Bundeswehrile ja NASA-le.

Ennekõike toetatigi oma ettevõtteid: koolitati ja tunnustati ning aidati turunduses, moodustati ettevõtjate ümarlaud. Olulise panuse andsid siiski ka väljast tulnud investorid, kelle tarvis koostati investeeringukataloog, mida levitati Põhjamaades, ja rakendati skeemi „soodustused töökohtade vastu“. Näiteks müüdi vana majandi kanala Rootsi ettevõttele Medisystems AB ühe krooniga paketis investeeringu- ja töökohtade loomise kohustusega.

Täiendavalt laekunud tulumaksuga sai vald oma kulutused poole aastaga tasa. Sellest ajast on Emmaste Hiiumaal olnud tulumaksu laekumise (s.o ka palga-)liider ja üks väheseid maavaldu, mis oma tuludega enam-vähem hakkama saab.

Asuti korrastama valla elukeskkonda. Mehed, kes ei pidanud töökohal lõunast kauem vastu, pidid abiraha saamiseks võsa või heina niitma. Kohalik puidufirma pani püsti bussiootepaviljonid, kus hommikuti ootasid elanikke värsked ajalehed. Avati päästekomando, bensiinijaam, pangaautomaat, noortekeskus – enamasti tänu isiklikule asjaajamisele ettevõtete ja ametnikega.

Vald küsis kõikvõimalikest fondidest lisaraha ja saigi, nii et koolimaja renoveeriti uudses Emmaste stiilis. Teiseks megaprojektiks oli Sõru sadama taastamine, mis sai alguse talgutööst ja päädis sellega, et Hiiu-Saare praam randub nüüd Sõrus ja Emmaste on kahe saare ühendusvärav. Renoveeriti ka Sõru vanad paadikuurid ning sinna kujundati rahvale peopaik. Koht sai nii äge, et mandrimehedki tulid sinna oma suuri mitmetuhandelisi pidusid pidama. Emmaste kuulsus kasvas.

Koha müügiks tulebki end meedias näidata. 5000 Sky Plussi peolist on juba omaette sündmus. Müügitööks on vaja sümboleid. Nii leiti ja osteti omakorda ühe dollari eest Alar – üks kolmest veel alles olevast Eestis enne sõda ehitatud purjelaevast, mis vaevu vee peal püsis. Pukseeriti see Taanist kohale ja tõsteti ellingutele. Seal on see senini, oodates igavesti kestvat renoveerimist. Valla vapp sai üsna selle laeva nägu. Pukseerimine läks küll maksma 400 000 krooni, aga selle kattis Ernst Jaaksoni (kes oli ise toona suur sümbol) fond.

Kasvavas jalgpallivaimustuses loodi oma noorte vutimeeskond ja ka tipptasemel muruga staadion, kus rahvuskoondiski mänge pidas. Sõrule pandi püsti valla muuseum. Neid mainesündmusi oli veel, nii et Emmastest sai lühikese ajaga märksa kuulsam koht kui Kärdla või mõni teine suurem Eesti maakonnalinn.

Vald toetas ka uute organisatsioonide – seltside moodustamist, näiteks aitas küla-, tegelikult kandi- elik otsaseltsidel luua oma kooskäimiskohad ja leidis projektidele kaasrahastuse.

Tugiti ka muid koostegemisi. Näiteks said populaarseks kevadised ranna koristustalgud.

Lapsed pidid ühiselt töötama kooliaias, saades talvel soodsamat koolitoitu. Aktiivselt kaasati kogukonna ellu suvikutest ettevõttejuhte ja poliitikuid, kellest omakorda oli tuge nii mõnegi projekti teostusel.

Suur Juhuski mängis mõned korrad vingerpussi, kuid tõi ka õnnelikke juhtumeid koju kätte.

Näiteks leiti tänu Ameerika rahukorpuslase Douglas Wellsi nutikusele sõja ajal maetud Emmaste kiriku kell üles. President Meri annetas oma palga selle restaureerimiseks ning tuli siis ikka Emmastesse, kui koos külalistega Hiiumaale sattus. Ja jälle oli Emmastel põhjust ajalehes või teles olla.

Tegelik elu oli muidugi märksa nüansirikkam, kui siin mõnel leheküljel saime edasi anda.

Inimestele see kolmveerandil leheküljel kirja pandud ärategemine igatahes meeldis. Nii kohalikele kui ka mandri omadele. Tõsi, teisi Hiiu valdu tegi selline edu muidugi veidi kadedaks. Aga ju pani ka seda enam tegutsema. Igatahes sai mõne aastaga tundmatust

69

Emmaste vallast Eestis üksjagu kõneainet pakkuv koht. Ja Kalev Kotkas on valitud juba mitmendat koosseisu riigikogu liikmeks. 2000ndate keskel Emmaste elanike arv koguni kasvas – mitu noort peret asus sinna elama. „Emmaste koostöö“ valitses 1996. aastast 2009ndani.

9.3 Epiloog – mida Emmastest õppida?

Kui ma 1999. aastal Kalevit intervjueerides küsisin, miks ta seda kõike tegi, siis vastas ta muhedalt silma pilgutades, järgmist.

Et ...  esiteks ta armastab Hiiumaad ja juba sellepärast – kohast hoolides – tuleb seda arendada;  teiseks oli tema põlvkonna kohus midagi ühiskonnale anda;  kolmandaks on huvitav tõestada, et ka kõige äärmisemal ääremaal on võimalik midagi ära teha;  kui sa juba siin elad, siis tuleb ka käed külge panna ning  talle meeldib, nagu talumehel kunagi, õhtul päeva jooksul välja veetud sõnnikuhunnikud üle lugeda. Et, näe, sai kõvasti tööd tehtud. Õpetlik on esiteks see, et julge pealehakkamine on pool võitu. Oluline on teha. Teha aga õigeid asju, mis annavad inimestele turvatunnet (töökohad, päästekomando, mis nüüdseks riiklikuna taas suletud) ja kasvatavad heaolu. Mõne aasta perspektiivis on tähtsad töökohad ja teenused – muidu inimesed lahkuvad. Pikaajaliselt on tähtis institutsionaalne rikkus: ettevõtete ja vabakondlike organisatsioonide arv ning osalus nendes.

Tegelikult jäigi arengu kavandamisel, seda siiski valimisliidu tegevuse teises pooles, kui Kalev juba Toompeale riigi asju läks ajama, siiski kaasamisest ja otsade identiteedi mõistmisest vajaka. Meedia unustas oma priimuse – ühisasi nõrgenes. Emmaste valla teiste otste rahvas ei saanud alati kõigest päris hästi aru, mida vallamajas tehakse, ja arvas sedagi, et ju sõrulased saavad valla kassast enam kasu kui teised. Alguses aktiivse osalusega iga-aastased külakoosolekud vajusid tasapisi ära: ei olnud seal enam küsijaid ega ka piisavalt ammendavaid vastuseid. Ka kohalikud ärimehed ei saanud vallast alati selliseid vastuseid, nagu soovisid. Ja siis tuli 2008. aasta majanduskriis, eelarve vähenes, tekkisid probleemid nii volikogus kui ka ametnike seas ning „Emmaste koostöö“ kaotas volikogus enamuse nende endi seast eraldunud uuele valimisliidule „Usaldus ja koostöö“. See, miks see juhtus, on juba teine jutt28.

Võimuvahetus oli mõistagi valuline, kuid kõrvaltvaatajale tundub, et Emmastel läks ikkagi hästi, sest 13 aastat valitsenud eliit vajab nii ehk naa vahetust või värskendust. Seda viimast tunnistasid ka „Emmaste asja“ need aastad vedanud ise. Paljudel teistel valdadel nii hästi pole läinud. Et uued valimised on ukse ees, siis saab ju Emmastest sügisel põnevusega oodata uudiseid sellest, kes ja mis visioonidega sealset elu järgmisel neljal aastal tahavad edasi viia.

28

Loe selle kohta: Raagmaa, G.; Kindel, G.; Lüsi, M. (2011). Leadership and social capital in the sustainable economic development of geographic peripheries. The repeated case study of Emmaste community, Hiiumaa, Estonia. In: Regional Development and Policy - Challenges, Choices and Recipient: RSA Annual International Conference, Newcastle, April 18-20, 2011. (Ed.) Beauclair, A., Mitchell, E.. Newcastle:, 2011, 134.

70

10. M探isted Avalik teenus Eeslinnastumine Kant Keskus (keskuskoht) Kogukond Kogukonnateenus K端la K端lavanem Linnaregioon Leader Vaba端hendus Valglinnastumine

71

LISAD LISA 1. Arengukava soovituslik ülesehitus (Indrek Kärner, Ülar Loolaid, Lea Sudakova) 29 Tiitelleht

Kasutada võiks küla identiteeti iseloomustavaid märke või fotosid.

Näidata, kes ja millal koostas.

Sisukord

Struktureeritud pealkirjad ja alapealkirjad koos jooniste ja tabelite nimekirjaga, lisas asuvate materjalide nimekiri. Näidatud teksti osiste leheküljenumbrid.

Arengukava sissejuhatav kokkuvõte ühel lehel

Näidatakse arengukava subjekt, arengukava koostamise eesmärgid, protsessi läbiviimise iseloomustus (meetodid, andmete päritolu, eestvedaja ja kaasatuse korraldus), arengukava seosed teiste dokumentidega, töö läbiviimise aeg ja osalejad. Lühike ja lööv tekst, soovitavalt üks-kaks lehekülge.

Ülevaade varasema täitmisest

arengukava

Esitatakse lühidalt hinnang eelmise arengukava täitmisele, mis sellest õnnestus ja millised tegevused on vaja kanda üle uude arengukavasse. Soovitavalt üks-kaks lehekülge.

Küla praeguse olukorra analüüs ja arenguvajadused

Analüütiline tekst, mis iseloomustab küla praegust seisu, selles toimuvaid arenguid ja võimalikke väljakutseid, millele külal tuleb vastata. Antakse hinnang olukorrale (näit SWOT-analüüs).

Esitatakse, millised probleemid ja vajadused külas on. Pikema analüüsi korral on mõistlik valdkondade arenguid iseloomustavad tekstid panna lisadesse, jättes põhiteksti vaid olulisema. Sellega väldite arengukava muutumist väga detailidesse laskuvaks ja lugejale koormavaks. Soovitavalt 5–7 lehekülge. Täiendav teave lisades. NB! Olge konkreetne ja kohapõhine.

Visioon ehk tulevikupilt

Esitatakse nägemus külast ettevaatamine 5–10 aastat.

Arendustegevuse eesmärgid ülesanded nende saavutamiseks

kindlaks

ajaks,

tavapäraselt

ja

Määratletakse seisundid, mida soovitakse küla probleemide lahendamisel saavutada koos ülesannete (tegevussuundade) loendiga.

Rakenduskava, selle orienteeruv maksumus, tegevuste läbiviimise orienteeruv aeg ja elluviimise eest vastutajad

Konkreetsed tegevused, mis on vajalikud arengukava täitmiseks koos ligikaudse finantsarvutusega nende ärategemiseks.

Määratleda, kes on tegevuste täitmise eestvedajad ja mis ajaks nad kirjapandu ellu viivad.

Arengukava elluviimise seire uuendamise kord

Esitatakse arengukava kui töövahendi kasutamise tulemuslikkuse hindamise põhimõtted ja selle uuendamise läbiviimise kord.

ja

Kasutatud materjalid

Arengukava koostamisel kasutatud kirjalikud allikad, samuti viited nende asukohale, kui need on elektrooniliselt kättesaadavad.

Lisad

Loetelu sõltub paljuski, kui palju täiendavaid materjale soovitakse arengukavale lisada. Siia kuuluvad ka uuringutulemused. Soovi korral võib lisades tuua ära kokkusaamiste protokollid ja arengukava koostamises osalenud.

29

Allikas: Kärner, I., Loolaid, Ü., Sudakova, L. (2003). Külavanema käsiraamat: Külaarengukava koostamine. Neljas vihik.

Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumine Kodukant.Tallinn: Ühiselu

72

MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant 2013